Äripäev tõstatas teema, et asutuse jõulutraditsiooni hulka võiks või isegi peaks kuuluma ka kirikuskäik. „Ah?” oskasin ma esimese hooga täiesti ebaprofessionaalselt väljenduda, kui minult töise jõulukiriku kohta küsiti. Nojah, iseenesest on ju kena viia töötajad jõuluajal kirikusse näiteks kontserti kuulama, aga ma ei arva, et mõni ilma kirikuta traditsioon millegi poolest vähem kena oleks. Ehkki segaduste ärahoidmiseks peaks firmade jõuluüritusi sel juhul ilmselt nimetama aastalõpuürituseks, sest Jeesuslast, kolme tarka, Petlemma tähte ja muud sellist seal üldjuhul küll ei meenutata.
Ja miks peakski? Usk on ju iga inimese vaba asi ning seda traditsiooni tööga, kooliga, sõjaväega või riigiga siduda tundub mulle pehmelt öeldes vägivaldne ja võlts. Ja ehk ebameeldivgi neile, kelle jaoks jõulud pole mitte Kristuse sünd, vaid valguse võit pimeduse üle. Või kes on mis iganes muud usku, kus jõulusid ei tähistata.
Ma ei teagi, mis jõulud minu jaoks on. Ma olen kristluses ilmselt haritum kui keskmine eestlane (tänu eeskätt mu lapsehoidjale, tädi Juulile, kes mulle muinasjuttude pähe Vana ja Uue Testamendi lugusid jutustas - pärast tuli teadmiste kinnituseks ainult Piibel läbi sirvida)… aga ristitud ma ei ole. Ja kui jõuluajal kirikusse lähen, siis mitte osa saama, vaid kõrvaltvaatajana pühitsetute – näiteks kirikuõpetaja – pühendumist imetlema. Aga kindlasti, päris kindlasti ei taha ma seda teha mingi institutsioonilise ürituse raames.