Viimaseid jõuluoste tehes astusime Odega sisse raamatupoodi ja otsime äsjailmunud eestikeelse Koraani (Haljand Udami tõlge). Nii läkski, et jõulute ajal lugesin viisipärase Piibli asemel hoopis seda teist.
Araabia kultuuris ja üldse usundiloos olen pehmelt öeldes võhik ning ka Koraani lugemine käis seepärast nii, et näpp oli pidevalt seletuste lehtede vahel. Kolm esimest suurat said enne jõulu sel moel läbi võetud.
Mis esimene mulje on? Kõigepealt üllatus Piibliga sarnanemise üle. Olin seda muidugi teadnud, kuid ikka hämmastas. Et kõik samad tegelased ja samad lood, ainult veidi erinev vaatenurk. Ning kuidagi kergem ja rõõmsam Piibli pigem raskemeelsuse kõrval. Koraan näiteks ei pane inimkonna peale pärispattu, vaid andestab Aadamale ja Eevale nende pattulangemise. Tõesti, Jumal on halastaja ja armuline - nii korrataksegi Koraanis pidevalt. Ja Jeesus oli lihtsalt viimane suur prohvet enne Muhamedi (Muhammadi) ning loomulikult ei lasknud Jumal temaga midagi nii hirmsat sündida nagu ristilöömine. Ning lapsi ohverdada ei tohi, ka see käis juba läbi. Aga pühad sõjad tuleb ära pidada ning uskmatud (õigemini mitme jumala uskujad) ei tohi armu leida.
Mis veel? Millegipärast hakkas tekkima hämar arusaamine, miks islam on väidetavalt kõige kiiremini kasvav usk maailmas. Ma ei oska seda tunnet veel sõnastada, ehk edasi lugedes saab see selgemaks ja väljendatavamaks.