Kuidagi - lapsed kahtlustavad, et sellepärast, et mina ei kärsi õhtuni või veel hullem, järgmise hommikuni oodata - on meil tekkinud komme, et kingid on juba 24.detsembri hommikul kuuse all. Nii oli ka tänavu, kuigi pool ööd pidin seetõttu peletama Tiffut, kes on ilmselt sama kannatamatu kui mina - igatahes püüdis ta pidevalt kõiki pakke küünte-hammastega avada. Minu kingitus, hoolega pakitud YSL ripsmetušš, oli minupoolsete pingutuste tõttu õnneks hommikuks kassivigastamata.
Siis käisime Laurat sünnipäevaõnnitlemas. Nagu Beata Kanad - minnes Laura sünnipäevale, unustasime, et tegu on ka jõuluga, ja võtsime kaasa ainult Laura kingituse, unustades maha jõulukingid :) Egas midagi, tuli uuesti kodust läbi minna.
Ramses oli päkapikk ja jagas laiali ka Leivo elutoas kuuse alla pandud kingid. Minule oli - ohh, VoMax test :) Super, ma olin juba alates pulsikella saamisest selle peale mõelnud!
Jõululaupäeval on näha, et kahe kodu omamine on nende omanikele raske. Nii minu kui Leivo lapsed tahtsid jõululaupäeval olla OMA kodus, ja see on ilus. Aga mulle ja Leivole tähendas see, et me ei saanud olla koos. Kuna aga lapsed on Idamaade filosoofia kohaselt külalised oma vanemate elus ning vanemate kui võõrustajate ülesanne on teha see külasviibimine võimalikult suurepäraseks... siis seda me teeme. Samas olles siiski ka piisavalt egoistlikud, et teinekord siiski endale aega võtta.
Õhtul külastasime Mummit ja Vanaisa. Märksõnadeks isa tehtud suurepärane söök ja vanad videod aastast 2002. Laste pealt on näha, kuidas aeg lendab - täiskasvanud näevad ikka umbes ühesugused välja...
Öö saabus kodus unistuste saatel - uni jõuluomaselt liiga täis kõhu tõttu lihtsalt ei tulnud.