Sel öösel üks täht paistis kõrgelt
ja öö oli pehme ja hell.
Kesk valu ja valguse kõrbet
üks laps sündis karjustel`.
Ja emakssaand noor Maria,
silmis kurbus nii süsimust,
mõtles lapsest, kes maailma siia
pidi külvama lunastust.
Maria ei teadnud, mis tuleb.
Kuid teadis: see ilm on julm.
Ta kindlasti piinades sureb.
Head loota on asjatu ulm.
Miks pidi see olema tema,
ta oma ja lihane laps...?
Ja nuttis noor Jumalaema
kuni pisaraist lõppes jaks.
See luuletus, autoriks Ilona Kivirähk, kummitab mind igal jõulul alates kaheksakümnendate aastate lõpust, mil ta kirjutati. Palun vabandust, Lonni, kui seda veidi valesti tsiteerin, sest ta on mul ainult peas, mitte paberil. Aga peast ära ei lähe.