Vahepeal on kuidagi märkamatult lõppenud Eesti alpinistide tegelikult väga edukas ekspeditsioon kahele seitsmetuhandesele, Korzhenevskajale (7105 m) ja Kommunismile (7495 m, uue nimega Qullai Ismoili Somoni).
Kõige suurem uhkus ja heameel on muidugi Priit Joosu üle, kes tegi ära mõlemad tipud ja on nüüd nö pool lumeleopardi. Lumeleopardi tiitli said vanasti (NL aegadel) alpinistid, kes tõusid neljale seitsmetuhandelisele - Leninile, Kommunismile, Korzhenevskajale ja (sõltuvalt poliitilisele olukorrale Hiina piiril) Pobedale (7439 m - kui suhted olid head) või Khan Tengrile (7010 m - kui olukord piiril oli terav ja tõus Pobedale suletud). Kõigi viie endise NL seitsmetuhandelise tipus on ainsa eestlasena käinud Ilmar Priimets, lumeleoparde on aga mitu, alustades kasvõi Jaan Künnapi ja Tõivo Sarmetiga. Aga nad kõik on nö vanema põlvkonna tegijad, kelle tiitlid jäid viidatud NL aegadesse.
Joosuga samasugune kahe-tipu-skoor on nüüd ka Priit Simsonil ja Hannes Ojal, kes lisaks äsja tehtud Korzhenevskajale on mõni aasta tagasi jõudnud Lenini (7134 m) tippu. Kaks aastat tagasi üritatud Khan Tengri lõppes eestlastele paraku lumelaviini ning teiste ekspeditsioonide laipade väljakaevamisega.
Kahjuks möödus ka tänavune aasta nii, et Eesti uue põlvkonna naisalpinistidelele jäi seitsmetuhandelise tipp kättesaamatuks. Pidasin väga pöialt Kristiina Kindelile, kes aasta tagasi üritas (sarnaselt minu 2003. aasta katsele) Leninit ning nüüd siis Korzhenevskajat ja Somonit. Paraku ei õnnestunud, nii et tänaseni on ainus Eesti nais-lumeleopard ja ka ainus eestlanna, kes on üldse tõusnud seitsmetuhandelise tippu ning hiljem alistanud ka maagilise 8000 piiri, legendaarne Helme Suuk.
___
Täiendatud: Ka Lenin on Iseseisvuse mäeks ümber nimetatud, oli hiljuti lugeda. Üks tema viimasel ajal meedias läbikäinud nimedest on Koh-i-Garmo, aga ma nüüd ei tea, kas see on mingi "eriti vana" nimi, mis oli kasutusel enne Leninit, või uus, ümbernimetatud Iseseisvus originaalkeeles.