Täna saab Jüri vana aja mõistes passiealiseks, uue aja mõistes aga nii vanaks, et tohib juba suletud viinapudeli või suitsupakiga avalikus kohas ringi käia. Viimast - ja seda, et rõhk on sõnal suletud - teadis kõigetark vanem õde Kati.
Aga mina ei jõua kuidagi ära imestada, kuhu on küll lennanud kõik need aastad. Alles tähendas "poeg" 2800-grammist pampu käsivarrel ning napilt minu sõrme pikkuseid helesiniseid papusid riiuli serval. Nüüd kõrgub seesama poeg kaugelt üle minu pea ning tema esikus vedelevad tossud võiksid sobida sellele kunagisele pambule suuskadeks...
Aga sõltumata oma poja pikkusest, kaalust ja jalanumbri suurusest olen püüdnud talle olla hooliv, armastav ja toetav ema kõigis tema eluetappides. Need koos oldud 16 aastat on olnud õnnelik aeg minu jaoks.
Muidugi tahaksin olla oma pojale rohkem abiks ja toeks tema teel kui ma tegelikult oskan. Aga juba paar aastat tagasi pidin hakkama tal vähehaaval minna laskma. Pidin tunnistama, et ma ei saa enam arugi, mida ta teeb, rääkimata tema juhendamisest ja suunamisest. See on kindlasti iga ema jaoks natuke nukker tõdemus - ikka tahaks ju aru saada näiteks kasvõi sellest, kas lapse poolt valitud mootor tema ehitatud mudellennuki juhtimiseks on parim valik, tahaks osata juhendada ja õpetada...
Palju õnne, minu suur poeg. Isegi kui ma ise Sinuga enam kaasas olla ei oska, on minu armastus Sinuga alati.