Käisime - lõpuks ometi - Katiga KUMUs Miró näitust vaatamas. Lõpuks ometi sellepärast, et see plaan oli meil enamvähem sellest alates, kui näitus KUMUs avati. Nüüd, nädal enne lõppu, siis jõudsime :)
Enne vaatasime ka Eesti kunsti väljapaneku ära. Ootamatu emotsiooni andis büstide tuba, kus kõik skulptuurid omavahel justkui lobisesid. Lahe melu oli :) Ja nõuka toas sai märkidele astudes kuulata erinevaid mälestusi nõukogude ajast ja olmest.
Kõige kauem aega veetsime vist siiski Miró filmitoas, kus näidati dokfilmi kunstnikust ja tema töödest. Hispaania keeles. Aru sai fraasidest üle ühe, paraku kahjuks neist ebaolulisematest (ehk lihtsamatest).
Millest aga kahju - näituse sissejuhatavad tekstid seinal olid küll eesti ja inglise, kuid mitte hispaania keeles. Tegelikult oleks tahtnud just hispaania keeles lugeda ja kaasa mõelda, kuidas Miró mere ja muude asjade kohta ütleb...
Aga näitus ise? Jajah, kolmeaastane võiks tõesti mõnegi nende piltide autoriks olla, aga tegelikult see oligi lahe. Et ka täiskasvanud, isegi vana inimene veel sellist asja nii kunstiks peab, et selle paberile/lõuendile paneb...
Ja kui kodus oleks suur valge (Kati ütles, et punane) sein, siis võiks mõne hiiglasliku Maastiku ka koju kujutleda. Üldiselt aga vist siiski mitte - ikka selline näitusesaali või avaliku linnaruumi kunst minu meelest.
Aga KUMUsse tuleks küll veel mõnigi kord minna. Väga positiivne tunne jäi.