Minu mõlemad vanaemad, eriti Väljaotsa Memm, pidasid au sees kuuseise ja jälgisid märke asjade tegemiseks. Muidugi jagasid nad neid teadmisi ka meile - küll õpetavas, aga kui seda kuulda ei võetud, siis etteheitvas kõneviisis. "Jälle noore kuu ajal lõigatud lepad, ainult visisevad pliidi all - no ei ole inimestel hoolimist!" oli üks tüüpiline torin. Nii sagedane, et mullegi on meelde jäänud, et lehtpuud tuleb lõigata vanal ja okaspuud noorel kuul.
Kuud tuli silmas pidada ka alla või peale kasvatavate köögiviljade mahapanekul, kõigi suuremate tööde algatamisel ja loomadega tegelemisel. Ja muidugi ravimtaimede korjamisel, millega seoses memmde tarkused mulle nüüd meelde tulidki.
Meie lapsepõlves oli iga haiguse jaoks oma tee. Kummeli, raudrohu, kassikäpa, põdrasambla, pärnaõie, naistepuna, üheksavägise... Igasuguseid. Algul riidest kotikestes, hiljem klaaspurkides. Kõik enda korjatud, Memme poolt ka õigesti valitud kuuseisu ja õigest kandist paistva või mittepaistva päikesega. Küll ta seletas, milliseid taimi millal korjata, mida hommikul, mida õhtul, mida päiksepaistelise ja mida varjus ilmaga - ei mäleta ma sellest midagi. Minu ema on õnneks ikka rohkem meelde jätnud, aga täit teadmist Memme tarkusevaramutest pole temalgi - nagu ma juba kirjutanud olen, tuli ise linnas elades ja memmedel maal abiks käies teha asju siis, kui ajaliselt võimalik, mitte siis, kui selleks parim aeg...
Ja nüüd olen mina juba niikaugele jõudnud, et pole mitu aastat ravimtaimi korjanud. Tänavu tuli see kunst aga poolkogemata meelde, kui Leivole oli vaja pohlavarreteed. Kuskilt sügavusest meenus teadmine, et praegu ongi pohlavarte kogumiseks õige aeg - ning tee viis joonelt metsa. Pärast Karin küll imestas, et miks mitte apteeki - ja ma ise imestasin mõnevõrra ka, sest tegelikult olen küll juba harjunud ka ravimtaimi apteegist ostma. Mis on küll mugav, aga peamised asjad võiks siiski ka endal olemas olla - kasvõi selleks, et korjamise kunsti mitte lõplikult kaduma lasta minna.
Igatahes lubasin endale, et tuletan Memme tarkused ema abiga taas meelde. Suvel võtan siis tüdrukud kaasa ja käime koos vähemalt pärnaõisi korjamas, sest see (ja kassikäppade kogumine) olid kunagi vähemalt minu lemmikud ravimtaimede korjamise seast. See lõhn, see mesilaste sumin - seda lihtsalt peab ise kogema. Ja muide, siis on talvel raviteelgi hoopis imelisem maitse.