Kairil on täna sünnipäev (isikuandmete kaitsmiseks ei kirjuta, kui vanaks ta saab :) ja nii kirjutan siis temast.
Kairi on eluaeg olnud mulle peaaegu et teise õe eest, sest oleme nii palju koos kasvanud. Lisatud pildil ongi minu nn. laiendatud õdedega pere, pildistatud Vanaküla 700.juubelil aastal 1990. Kairi (15) on eesreas mu ema kõrval vasakul, teisel pool Karin (16) ning isa kõrval seisan mina (20) koos Katiga (keda pole veel näha ).
Kairi on olnud koos meiega juba alates sellest, kui oli päeviti meie juures, koos minu ja Kariniga meie ühise vanatädi Juuli hoida. Aga kuna muul ajal oli Kairi oma pärisperes siiski üksiklaps, oli ta eelkooliealisena mõnevõrra jonnakas. Ning kuna mina olin meie kolmeliikmelises lastekollektiivis kõige suurem ja seega ka kõige tähtsam, siis olevatki olnud nii, et kui Kairi jonnima hakkas, olevat mina seljali maas karjuva tema vannituppa lohistanud ning sealt mitte enne välja lasknud, kui ta jälle heaks hakkas. Ma ise seda muide ei mäleta ja hiljem lapsevanemana pole ma küll kunagi nii äärmuslikke kasvatusvõtteid kasutanud.
Aga isegi kui see vannituppa kinnipanemiste jutt tõele vastab, siis õnneks pole ka Kairi ei lapsena ega ka hilisemas elus minu peale sellepärast viha pidanud ja oleme alati väga sõbralikult läbi saanud.
Mõnikord olen ma Kairit küll natuke kadestanud. Ta oli lapsena selline nukulikult kaunis - väike ja habras, heledate lokkis juuste, armsa ümmarguse näo, tumehallide pikaripsmeliste mandlisilmade ja kolmnurkse kulmukaarega. Kõik kiitsid teda ilusaks lapseks, samal ajal kui minu juures kiideti ainult suuri silmi ja paksu juuksepahmakat, aga minu kui terviku kohta ei märganud keegi öelda, et ilus :)
Noh, vähemalt olin ma tark ja oskasin luuletusi kirjutada. Ja nii seostubki üks Kairi legendaarsemaid lapsepõlvetegusid just omaloomingulise luuletuse ettekandmisega.
Nimelt oli mul perekondlikel tähtpäevadel tavaks piinata külalisi sellega, et lugesin seltskonnale ette oma luuletusi loomadest, eeskätt muidugi kassidest. Üldiselt suhtuti sellesse väga soosivalt, kõik plaksutasid ja naersid ja kiitsid, nii et sain uhkelt olla tähelepanu keskmes. Aga ühel sünnipäevapeol tuli minu järel "lavale" ka väike Kairi ning kandis ette umbes sellise luuletuse:
"Tuti on Memme lehm.
Tuti käib karjamaal.
Tutil veel aega pissida ka."
See viimane rida ongi legendaarne ja seda tsiteeritakse meil sugulaste ringis siiamaani :)
Kairiga on seotud ka minu elu üks piinlikumaid seikasid - minu elu esimene vargus. Nimelt oli Kairi ema õmmelnud Kairi nukule roosast kreppriidest imeilusa kloshsh-lõikega kleidi, tollal väga levinud nukuriiete lõikeraamatu järgi. Minul oli sama suur nukk kui Kairil, ja nii pistsin ma tolle kleidi ükskord Kairi pool külas olles lihtsalt tasku ja tõin koju. Ise olin oma teoga veel nii rahul, et tõttasin seda kohe ka emale rääkima. Päris naljakas, sest olin siis juba teise klassi tüdruk, seega päris suur, ja kindlasti teadsin ma seda, et varastada ei tohi. Ja kindlasti võinuks ma oletada ju sedagi, et ema mu tegu heaks ei kiida... Aga vist ei osanudlki ma oma tegu varguseks nimetada, igatahes polnud mul ei kleidi kaasavõtmisel ega emale rääkimise ajal mingeid süümepiinu...
Ema muidugi riidles, käskis kleidi Kairile tagasi anda ja vabandust paluda. Sobiv võimalus pidi avanema paari nädala pärast, kui Kairi pere omakorda meile tuli. Tõttöelda oli mul nüüd küll väga ebamugav sellele mõelda, kuidas ma Kairi juurde astun ja ütlen, et näe, ma võtsin sinu nukukleidi ja annan nüüd tagasi ja palun andeks... Aga lõpuni aus olles häiris mind ikkagi kõige rohkem see, et ema isegi nende vahepealsete nädalate jooksul ei lubanud mul selle kleidiga mängida ega sellega oma Katit ehtida... (Jah, sarnaselt esimesele tütrele oli ka minu esimese nuku nimi Kati). Ning seda, kuidas ebameeldiv toiming tehtud sai, ma enam üldse ei mäleta. Igatahes oli see neetud kleit veel üsna hiljuti meil maal alles, küll ühe tondimängu tegelase jaoks ümber tehtuna :)
Kairit võib pealiskaudsel vaatlusel pidada vaikseks ja tagasihoidlikuks inimeseks, aga tegelikult on ta väga muhe kaaslane. Ja ka see, et kui ta pealtnäha on lauge ja sulnis kui siidilõng, siis sarnaselt siidilõngale on ta väga tugev, ei katke ka suurte koormuste korral ning pingule tõmmatuna lõikab sügavalt ja valusalt. Kairi varjatud tugevust näitab kasvõi see, kuidas ta aastaid tagasi selja sirgu lõi ning aastase tütretirtsu ja vastsündinud pojaga vägivaldseks muutunud mehe juurest lahkus - ise verinoor, napi keskoolihariduse ja pea olematu töökogemusega... Aga ema-isa aitasid ning ka kõik teised sugulased toetasid moraalselt - nii et nüüd on Kairil ilusaks tüdrukuks kasvanud suur tütar ja vahva poisiuss, kes igal võimalusel putukaid püüab või püromaanina pauku teeb, hea töö ja loomulikult on jätkuvalt alles kõik head sugulased, kasvõi mina :)
Palju õnne sünnipäevaks ja muidu ka, armas Kairi!