Laupäeval tõstsime kajaki Leivo Audi katusele (kõigi tema eelmiste autodega on saanud kajakki katusel veetud, nii siis ka sellega) ning sõitsime Piritale. Ilm oli super, üle pooleteise nädala üks tõeline kevadpäev. Surfhouse´i kõrval võtsid ratturmehed päikest (jajah, olid end ujukate väele koorinud ning kõige musklisem poseeris ratta najal nagu Hawaii Expressi reklaam, teised pikutasid seina ääres maas). Leivo lülitas GPSi sisse, lükkasime kajaki vette ja võtsime suuna Aegnale.
Esimesed 10 kilomeetrit möödusid kergelt. Kindad, mis algul mõlemal käes olid, said üpris alguses ära võetud: vesi oli külm, kuid päikese käes soojenesid paljad käed kergemini taas üles. Pealegi olid kindad aeru peal libedad.
Aegna saare ümber kolmveerand tiiru tehtud, olid küljed, õlad ja taguots juba parasjagu kanged, nii et tegime saare tuulealuses servas peatuse. Sõime ja kuivatasime riideid. Kuivatasime - tähendab peesitasime päikesest soojaks köetud kividel nagu sisalikud ja lootsime, et kuum päike riietest vee kähku välja aurustab. Aurustaski, aga siiski mitte nii kiiresti, kui oleksime soovinud - oli ikka külm küll...
Ehkki lähistel seisis kaks laeva, tundsime end nagu asustamata saarel, seltsilisteks ainult rannavees ujuvad luiged. Ja kui kõht täis ja riided kuivad, tegime seda, mida asustamata saarel ikka tehakse - võtsime paadi ja sõitsime suure maa poole.
Tagasitee oli rsakem kui arvasime. Olime arvestanud, et meil on taganttuul - aga tuul, sunnik, oli vahepeal pisut pöördunud ja puhus hoopis küljelt. Ja arvestatudt tugevamini puhus ta ka. Viimased 10 kilomeetrit möödus ikka lõpu ootuses. Kõige pikem oli etapp merel kihutavatest surfaritest (tuul oli ka nemad välja meelitanud) rannajooneni. Aga läbi sai lõpuks seegi.
Kokku siis 33-34 kilomeetrit (lõpu eel sai GPSi patarei tühjaks, täpselt ei tea), rakud pihus (minul) ja mõnus väsimus kontides. Kajakki ära viies mõnulesime seepärast veel hulk aega Külli aia päikesepaistes, kiites tema krookuseid ja kasse...
Leivol on meie merereisist ka üks pilt üles pandud.