Ööpäev on teinud tugevat tuult, nii et täna ennelõunal oli suund selge - kajakk autokatusele ja Piritale. Sest tavapärase kajakisõidu kõrval on meil Leivoga ka selle harrastuse erivorm, kajakisurf tormisel merel.
Pirita rannahoone lähedane meri oli tihedalt kaetus surfarite ja lohesõitjatega, kuid õnnestus meilgi oma kajakk vette lükata. Sel moel, et istud riietumiskabiinide kõrval ehk siis suhteliselt kuival maal paati - ja ootad lainet, mis kaldale pahisedes kajaki liivalt lahti kergitaks. Siis mõned kiiremad liigutused käte ja aerudega, ja oledki merel. Tavaliselt küll selg ees, sest lained kippusid kajaki just niisugusesse asendisse lükkama.
Lained olid... lihtsalt vägevad. Ja võimsad. Juba põlvekõrguses vees pahisesid nad üle kajaki nagu müür. Suud-silmad pidevalt vett täis, keerasime kajakinina mere poole ning murdsime läbi lainete ning nendel sinna-tänna kihutavate või vees hulpivate surfarite vahelt kaldast eemale. Ütleks, et avamerele, aga see oleks ülepingutamine: kaldast eriti kaugele ei tasunud minna, laine läks liiga suureks ning paadi ümber minnes olnuks tüütult pikk tee tagasi.
Sest ümber läheb kajakisurfil uskumatult kergesti. Vastu lainet sõites mitte, ikka surfamise käigus. Oled end taas ümber pööranud, paadinina kalda poole, ja ootad selja tagant lähenevat Suurt Lainet. Õigel hetkel tuleb aerudega kibekiiresti tõmmata, kajakiga laineharjale saada - ja läääheeb!!! Kohutavalt kiiresti, kohutava hooga. Fantastiline tunne.
Kui aga seda laineharja täpselt ei taba või Suure Laine jaoks veidi vale nurga alla jääd, on kajakk kummuli enne kui sellest õieti arugi saad. Hetk puristmist kihutavas veemassis, pinnalekerkimine, hingetõmme ning kiire pilk ümberringi: kus paat, kus aer, kus kaaslane? Surfiranna lisaboonusena ka: kus surfarid? ega keegi neist otse siiapoole lenda? ... Lisaks tuleb hoiduda ka paadi eest, kui kogemata oled temast allatuult jäänud: järgmise lainega võib muidu kõvasti haiget saada.
Ühel ümberminekul õnnestus mul lainest kerkides sattuda peadpidi paadi sisse, täpselt istumiskohta. Hingetõmme, silmad lahti... Esimesel hetkel ei saanud arugi - mis värk see siis nüüd on? Kus ma olen?... Mõistes, et paadi all, ja tundes, et kohe on tulemas järgmine laine, haarasin kätega auguservast, et end paadi suhtes paigal hoida ja lasin end koos paadiga edasi kanda. Laine vaibudes väike sukeldumine ja olingi paadi alt väljas. Kusjuures, aer oli mul huvitaval kombel kogu aeg hoitud ja alles :)
Kõik see võttis tõenäoliselt vähem aega kui selle kirjeldava lõigu lugemine, aga Leivo jõudis juba ehmuda, et kus ma olen. Jõudis mõelda sedagi, et kui ma paadi poolt oleksin uimasek löödud, peaksin ju ometi juba pinnale kerkima... Mina olin aga kindlalt paadi all peidus nagu Jack Sparrow "Kariibi mere piraatide" põgenemisstseenis ning välja ei paistnud mitte midagi. Nii et suur oli olnud kergendus, kui ma lõpuks, täiesti elus ja terve, lainest välja ilmusin.
Noh, mitte küll täiesti terve. Küll mitte sellel korral, vaid ühel eelmisel ümberminekul sain ilmselt aerulaba servaga ninajuure pihta lopsu. Nii et mitte just väga kaunis muhk keset nina ja laupa. Õnneks ka väike haav - jah, just õnneks, sest veri jooksis välja ja nii ei teki sinikat. Loodetavasti. Ja meres keset vett polnud see üldse teab mis valus ega seganud edasist tegutsemist, nüüd, hiljem, valutab hoopis ebameeldivamalt...
Elamusrohked hetked olid. Kui tuul püsib, lähme homme jälle :)
Pilte saab näha Leivo juurest.
_____
Erimärkus riietuse kohta: Seljas olid meil kalipsod ja muidugi päästevestid.