“Kas te tuule suunda ikka olete vaadanud?” ja “Kas te ikka teate, kus see ohtlik koht on?” olid kajakikunnide levinuimad küsimused, kuuldes meie plaanist sõita kolme kajakiga Osmussaarele nädalalõppu veetma.
Sest Osmussaare lähedal on koht, kus meresügavik läheb järsult üle madalikuks (Sundsteini madal on selle koha nimi) ning idatuulega kerkivad kiiresti tohutud lained: vastu veealust seina põrkuvad sügavad veemassid surutakse seda mööda hirmsa jõuga üles. Tõttöelda pani see muretsema küll, eriti kui pühapäevaks just nimelt idatuult lubas. Meie plaan nägi küll ette alustada teekonda Dirhami sadamast, mitte saarele lähimast mandripunktist Põõsaspea neemel, nii et meie trajektoor sellest ohtlikust kohast otse üle ei läinud. Ent lained, teatavasti, ei püsi ju ainult ühe koha peal.
“Meie” tähendas siis kolme paatkonda: Leivo-Kaja, Maare-Heiti, Pille-Asko. Pildil olemegi kõik kuuekesi – kuues, Heiti, on fotoaparaadiga ja tema asemel on Osmussaare tuletorn :)
Keskmistatult olid paatkonnad ühesuguste oskustega, sest ehkki Asko oli kajakimatkal esimest korda, kompenseeris seda Pille kajakimatka abigiidi staatus. Ja kuna triatleet Asko oskab ka suurepäraselt ja pikki maid ujuda, oli potentsiaalne vetelpäästegi meil omast käest võtta.
Aga et ekstreemsusi liiga vähe ei oleks, laenasime meie Leivoga oma tavapärase Valgete Aerude (mudeli poolest Argo Mini, kajakisportlaste keeles “triikraud”) asemele Sten-Ericult sihvaka luikvalge Reval Duo. Millega käis kaasas paljulubav iseloomustus, et peaaegu kõik esmakordsed sõitjad on sellega vähemalt korra ümber käinud – see mudel on küll kiire, aga oma sihvakuse ja kumera põhja tõttu ka ebastabiilsem kui lai lamedapõhjaline “triikraud”, mis just oma stabiilsuse (ja ka odavama hinna)tõttu on levinuim matkasüst.
Laupäeval Dirhamisse jõudes oli küll kohe näha, et ohtlikke laineid ei teki ei siin ega seal ning me võime isegi oma Reval Duosse muretult sisse istuda: meri oli peegelsile. Isegi õrna pinnavirvendust polnud, rääkimata kohinast, mühinast ja lainetest. Algul rippus vee kohal ka tihe soe udu, mis aga õnneks kiiresti hajus.
See tegi meid nii julgeks, et ehkki me olime enne kindlalt kokku leppinud, et hoiame sellest sügaviku-madaliku murdejoonest kindlalt eemale ja lolli uudishimu pärast ohtlikku kohta ei roni, siis nüüd tegime kajakkidega tiiru ümber laevu madaliku alguse eest hoiatava poi. Ja oli ainult meie kujutlus, et võibolla “lainetas” sile meri seal kriipsuvõrra.
Siinkohal ongi paslik ära märkida, et tegu oli nädalavahetusega, milleks EMHI oli andnud kuumahoiatuse ning milleks lubati suve soojeimaid ilmu.
Lõunasadamas tegime lühikese peatuse. Osmussaar tundus olevat askeetlik kiviklibune, kidura rohu ja maadligi roomavate kadakatega maalapike. Selleks, et teda rannajoonelt lähemalt näha, istusime taas kajakkidesse ja tegime tiiru ümber saare.
Kui eeldada, et Osmussaar oma regulaarse transpordiühenduse ja majutus-söögikohtade puudumisega on suhteliselt inimtühi, siis on see eksitus. Vähemalt sellel ilusal päikeselisel nädalavahetusel kihutas kaater pidevalt saare ja mandri vahet, viies-tuues matkajaid ja muidu huvilisi. Valdavalt tegid nood saarel jalutuskäigu ja sõitsid siis tagasi, ent sarnaselt meiega oli ka ööbima jääjaid. (Muide, Osmussaarel ööbimisega on selline lugu, et kui ilma ära keerab – ikka see idatuule teema –, siis ei pääse üle mere ka kaater, et lõksu jäänud saarekülalisi tagasi tuua. Nii olevat Osmussaarel redutatud mõnikord lausa mitu päeva ja ööd).
Osmussaar on Eesti loodepoolseim saar, tema suurus on ca 480 ha, seega on ta Eesti saartest suuruselt neljateistkümnes. Saar on loode-kagu suunas piklik, umbes 4,6 x 1,3 km. No ja muidugi tuli meil kohe samal õhtul pärast kajakitiiru Osumussaarele ka jalgsitiir peale teha.
Saare põhjapoolsemas osas on lisaks kadakatele ja klibuvallidele ka niite ja rohumaid. On vana kabel (taastamisel), majakas, bretšad (Osmussaare Kaksikud) ja vanad külakohad. Kabeli juures on mälestustahvlid rannarootsi peredele, kes kümme sugupõlve siin elanuna nõukogude võimu eel oma kodudest lahkuma pidid.
Ja muidugi on saarel hunnitult palju maasikaid. Ja muulukaid – marju, mille olemasolust ma seni ainult teoreetiliselt teadsin. Muulukas on veidi suurem kui metsmaasikas, rohkem tohla sees ja suhkurmagus. Mmm, neid sööks veel ja veel ja veel…
Õhtu lõppes üle mere Dirhami sadamas lõppeva Muhu Väina Regati tulede saatel. Enne veel sai imetleda mõlemalt poolt saart mööduvaid purjelaevu.
Pühapäevaks oligi lubatud idatuul kohal. Lainet polnud jõudnud küll veel eriti kergitada, aga paaris kohas viskas ikka juba sahmaka üle pea ära ning külglained lõid meie tüüri (mingi uuemat sorti pehmem materjal?) järjekindlalt viltu, nii et teised paatkonnad pidid seda õigeks painutama. Muidu aga püsis meie Reval Duo lainetes ülihästi ja ümber ei läinud me seegi kord – eks tegelikult muidugi ilmnevadki selle paaditüübi eelised just lainetes.
Aga kuna eelmisel õhtul sai ilmselgelt joodud liiga palju veini, juhtus see, mis mul seni pole terve elu mere peal kordagi juhtunud – süda läks pahaks. Nii et me leppisime kokku, et Asko saab nüüd oma esimese kajakimatka kokku võtta selliseks legendiks: sõitsime Osmussaarele üle ohtliku Sundsteini madala ja tagasi tulles oli sihuke laine, et peksis paadi tüüri kõveraks ja profid oksendasid :)
____
Leivo muljed sellest, kuidas me tippsportlase paketiga Osmussaarel käisime (või õigemini, mis sündis sellest, et tippsportlase pakett võtmata oli jäänud).