Meie esikass Kisti on äärmiselt puhtustarmastav loom. Väiksest peale on ta käinud oma asju ajamas korralikult kastil ja kui sealne liiv või muu sisu tema jaoks enam piisavalt puhas pole, tuleb ta nõudliku näugumise ja suurte roheliste silmade etteheitva pilgu saatel vahetamist nõudma. Põrandale on ta hunnikuid teinud ainult ilmselgeks demonstratiivseks etteheiteks, kui teda on näiteks nädalavahetuseks üksi koju jäetud. (Loodan, et kassi üksijätmise-väärkohtlemise pärast meie perelt nüüd loomapidamise õigusi ära ei võeta J ). Ja kui kord mitu aastat tagasi väike kakatükk tema kohevate kintsukarvade külge jäi ja sinna kinni kuivas, piinles Kisti lausa silmnähtava häbi ja vastumeelsuse käes, kuni Ode vastikuse põhjustaja lõpuks kääridega karvadest välja lõikas.
Ka uus kass Tiffany on puhtustpidav ja käib korralikult kastil. Ent temaga juhtub seal pidevalt äpardusi, kuna ta on loomult rahmeldis ja tagakäpadki ei taha päris hästi sõna kuulata.
Ja oiutu on ta ka, nagu Ode ütleb. Sest kui Kisti talitab kastil käies nii, et kraabib enne suure hunniku alusmaterjali kokku, teeb selle sisse augu ja alles siis kükitab, siis Tiffu kõigepealt kükitab ning alles pärast toimingu sooritamist kukub kastis pöörlema ja agaralt ringi kraapima. Muidugi juhtub siis selle tuuseldamise käigus, et ta määrib kraapimistuhinas ära esikäpad või potsatab pepuli oma värske hunniku sisse. Rääkimata pikast karvasest sabast, mida Tiffu vist üldse enda külge kuuluvaks ei pea ja mis seepärast täiesti kontrollimatult igalt poolt üle pühib.
Nii ongi üsna tavaliseks saanud, et pärast Tiffu pikemat kastilkäiku tormame tema käppi, kintspükse ja saba kontrollima. Vajadusel laseme vannipõhja 10cm leiget vett ning pistame haledalt miuguva Tiffu sinna sisse. Vannivees võtab Tiffu sisse oma ehmunudoleku lemmikpoosi ning lömitab kõhuli maha - nii et kerge vaevaga saab tema tagumise osa ebameeldivatest saadustest puhtaks loputada.
Igatahes sai Tiffu (või Tihvu, nagu väga armsalt ütleb väike Helen) eile õhtul endale uue hüüdnime: Kakasaba.