Künnapi klubi esimene tänavusügisene kaljuronimistrenn oli Astangul. Nagu ikka ja alati. Allolev pilt on Jaan Künnapi oma, pildistatud tont-teab-millal.
Mis oli uut? Prahimäed olid vahepeal suuremaks kasvanud, teeaugud sügavamaks läinud ja autoturu väravas polnud enam kurja tädi alpinistide läbisõitu takistamas. Ent kalju oli kenasti alles ja tiik, millest võistlustel köiega üle sõidetakse, lehkas nagu alati.
Ja väga mõnus oli. Esimest korda ronisin ma ka üle väikese negatiivi, mis seinal on. Alla tulles rippusin seal kohas küll rohkem köie otsas, ehkki püüdsin ka siis ronides tulla.
Igatahes uhke olen. Kokku neli korda üles ja kaks korda alla ronitud (nagu öeldud, allatulekul väikese mööndusega negatiivi juures). Ja mitte selles kergemas kohas nurga sees, vaid vasakul siledamal seinal.