Täna viskasin minema oma ustavad Meindl matkasaapad, mis on käinud koos minuga viimased kolmteist aastat. Mägedest on nad viibinud Kilimanjarol, Elbrusel, Mont Blancil, Leninil (esimese laagrini, edasi tuli minna juba tõsisemate saabastega) ja Jebel Toubkalil. Tänu nendele lõpetasin esimest korda pikema seiklusspordivõistluse (36h) – päris esimene 36-tunnika katse oli aasta varem ja jäi pooleli just valesti valitud jalanõude tõttu. Nad on käinud koos minuga Xdreamidel (jah, oli aeg, kus käisin Xdreamil saabastes!) ja Rabajooksudel (sageli on selle toimumise ajal rada veel märg ja porine, nii et saapad on omal kohal). Lihtsalt matku, retki ja igapäevakilomeetreid ei jõua kokku lugedagi.
Aga igal asjal on oma iga. Neile saabastele sai saatuslikuks kahe aasta tagune Colombia-reis, õigemini selle käigus toimunud ekstreemmatk Tiigrikose juurde Vaikse ookeani rannikul. Tee viis läbi vihmametsa, kus rada koosnes põhimõtteliselt mudasegusest juurterägast, kuhu jalad pidevalt kinni jäid. Kui saapad pärast retke ära kuivasid, hakkasid nende tallad pealsetest irduma, aga siiski saime tehtud kõik edasised käigud ja jõudsime õnnelikult ka koju.
Liimisin tallad enamvähem kinni ning kaks aastat olid mu saabastest sõbrad kodusaabaste staatuses, millega käia maal, keldris, poes ja aiatöödel, sageli ka niisama kondamas. Ühe ema-isa poole viinud kondamise käigus tuli parema jala tald nina juurest täiesti lahti, aga isa liimis ta veel kord kinni, et ma ikka koju tagasi jõuaks.
Isa liim pidas nii hästi, et käisin saabastega veel kolm nädalat – põhiliselt õhtuti kahe kodu vahet ja õue peal. Aga nüüd on nad siiski läinud…
Head puhkust, mu kallid kaasteelised!