Sain pakkumise: ma saan raha, kui oma ajaveebis aegajalt hea sõnaga ja huvitavalt teatud teemat puudutan. Sest minu blogis olevaid soovitusi (Jazz pesula, Salomoni tossud) ja antisoovitusi (hilisem kogemus Salomoni tossudega) levitatavat tutvusringkondades lausa linkidena. Ning blogid kui uus ajakirjandus olevat võimas, seni veel vähe kasutatud vahend suhtekorralduses ja turundustegevuses.
Iseenesest ahvatlev pakkumine. Põhimõtteliselt samadel alustel toimib ju ka minu diil ISC-ga: saan aegajalt testimiseks teatud asju, mis pärast mulle jäävad, ja hiljem kirjutan sellest.
Ainult et need kirjutised avaldatakse ISC kataloogis või kodulehel, mitte siin.
Selles ongi vahe.
Mina pean oma ajaveebi eelkõige endale - tähendamaks üles asju, mis mulle on tol hetkel olulised. Kui see on veel kellelegi oluline, on lisarõõm. Ajaveebi vahendusel olen saanud kolm väga toredat inimest ka päriselu-tuttavateks, mulle on tehtud kaks tööpakkumist organisatsioonidelt, kellele mu mõtteviis on meeldinud ja saanud siinkirjutatu alusel võetud kontaktist uusi andmeid oma kaugema suguvõsa kohta. Siin kirjutatu põhjal on paar inimest hakanud tegema seiklussporti, siinse keskkonna vahendusel on maha müünud oma auto ning siin oma slängisõnavara jagajad on olnud abiks mu tütre Kati vabariikliku olümpiaadi auhinnakoha saavutamisel.
Nii et kui peaksin ajaveebi pidamist kuidagi defineerima, ütleksin mina, et ajaveeb on tore lisaväärtus mu hetkel kehtivale elule. Ma ei tee siin ajakirjandust, ei aja mingit eesmärki taga ega püüa kedagi mingis suunas mõjutada.
Ja ma ei kujuta ette, et hakkaksin teenimise nimel kirjutama asjadest, mis mulle tegelikult olulised või muljetavaldavad ei ole. Enamik asju ju ei ole - ilmselt mitte keegi ei mõtle iga päev aktiivselt ja kirega poodidele, kust ta oma sisseoste teeb, riietele, mida ta kannab, mööblile, mis teda ümbritseb, teenustele, mida ta tarbib... See lihtsalt on. Eristuvad on väga hea või väga halb kogemus või mingi uudsusemoment ja sellisel juhul kirjutan siin kindlasti ka edaspidi. Aga omal algatusel, kelleltki varjatud tasu saamata.
Aga vähemalt ühes punktis olen pakkumise tegijatega ka nõus: blogid ON võimas ja seni vähekasutatud vahend turunduses ja suhtekorralduses. Ainult et seda kasutamist tuleks teha avatult ja avalikult. Kutsuda blogijaid avalikult testgruppi või akrediteerida neid avalikult mingile üritusele, pöörduda avalikult palvega mingit protsessi jälgida ja kajastada. Muidugi on siis lausa kena ka mingit tasu pakkuda, mitte niisama tasuta teenet oodata.
Sel juhul võib blogide kaasaja olla ka enamvähem kindel, et üleskutsele reageerivad inimesed, kellele see teema on keskmisest olulisem. Nii sünnivad ka keskmisest huvitavamad ja huviäratavamad kirjutised.