Õhtul pool üheksa helistas Leivo ettepanekuga minna Nõmme Seikluspargi jääseinale või Rannamõisa panga looduslikule jääle ronimist harjutama. Esimest korda sel hooajal siis, aga vabanduseks sobib küll, et jääd kaua aega ei olnud :)
Nõmmele nii hilja enam ei saanud, niisiis Rannamõisa. Külma oli paar miinuskraadi, aga panga serval ulus lausa uskumatu tuul, pekstes liiva- ja kruusarahet valusalt vastu nägu. Tõeline rõõm oli üle ääre saada, kus valitses ilus vaikne talveilm kergete miinuskraadidega.
Jääd oli kah, panga küljes rohkemgi kui merel. Laine peksis tuulega ikka üsna kalda alla, kitsuke jääserv oli pidevalt veemärg ning meri kohises nagu suurte sügistormide ajal. Jääsein oli märg ja pehme, kirkat ei tulnud mitte lüüa, vaid paigutada (tsitaat Leivolt). Kuna pidevalt vulises mööda suurimat sammast vesi, oli mul alla tagasi jõudes tunne, et nüüd olen küll läbimärg. Üllatus - ei olnudki! Ju siis olin suutnud lõpuks ometi ronida põlvedega seina puudutamata :)
Ning kiidusõnad kolleeg Rihole, kes vastutasuks suvise kasside laenutamise eest oli mu Campi rihmikud nõelteravaks teritanud.