Täidan Katile antud lubaduse ning kirjutan võrdlevalt endast ja temast, emast ja tütrest siis.
Kõnemaneer. Suurimaks sarnasuseks mei vahel nimetavad inimesed ikka ja alati kõnemaneeri. Me rääkivat Katiga ühtemoodi: ühesuguse intonatsiooniga, ühesuguses stiilis, ühesuguse lauseehituse ja sõnakasutusega, isegi ühesuguse häälega. Ainult et Kati ei põrista r-tähte nagu mina.
Ilmselt on meie rääkimisviis siis tõesti sarnane - endal on muidugi seda raske hinnata. Küll aga oskab ise hinnata rääkimise muid aspekte ja siin on küll pigem rohkem erinevusi. Katil on vali ja kõlav hääl (mille valjusele on aluse pannud ilmselt enesekehtestamisvajadus suurearvulises ja lärmakas lasteaiarühmas ning kõlavust lihvinud viis aastat Ellerheinas), mina räägin pigem vaikselt.
Kati on jutukas ja jutuhimuline, nii et mina, kes ma kah pole just suu peale kukkunud ja tummahammas, tundun tema kõrval pigem vaikne. Suhe on selline, et kui mina seltkonnas (üldistatult) 2/3 kuulan ja 1/3 räägin, siis Katil on need proportsioonid vastupidised. Ja pigem meenutab ta mulle selles osas üht minu lemmikkolleegi Leittit, kes oma värvika, valjuhäälse ja natuke noriva jutuga on alati keskkonna tulipunktis. Noh, Kati ütleb ka, et Leitti on lahe, nii et küllap see sarnasus mõjub :)
Välimus. Üldiselt me ei ole Katiga ühte nägu, aga mida aeg edasi, seda enam mingit sarnasust siiski sisse lipsab. Ma isegi ei tea, mida ja kuhu nimelt - küllap just ilmetesse, zhestidesse, olekusse ja hoiakusse, sest kõik näo- ja kehaosad üksikult võttes meil sarnased ei ole.
Nagu kõnemaneerilt, nii ona Kati ka välimuselt väljapaistvam kui mina. Ta on särav ja kuidagi silmahakkav tüdruk olnud päris väiksest peale. Tal on ülimalt ilusad silmad - tumepruunid, kauni kuju ja pikkade kaardus ripsmetega. Ning tihedad lokkis juuksed minu süvasirgete asemel (mitte et sirged juuksed koledamad oleksid, seda kindlasti mitte, kuid lokid on just nimelt väljapaistvamad).
Kati on ka suurem kui mina - 170cm minu 164 vastu ning ka figuurilt volüümikam. Ilus suur tüdruk igas mõttes. Ma aegajalt võtan sõna, et hakkan nüüd emaks, kes tütres alaväärsuskompleksi arendab ja ütleb, et ta võiks näiteks suveks mõne kilo alla võtta. Kati naerab selle peale tavaliselt, et tal on minutagi madal enesehinnang, enesetapumõtted ja algav anoreksia. Milledest muidugi on ta lausa valgusaastate kaugusel :) Ja tegelikult see vormikus sobib talle, isegi väga. Aga mina-perfektsionist pean vist ikka mõtlema, et äkki oleks ta mingi muutuse järel veel kaunim...
Iseloom. Nüüd jõuamegi peamise ehk iseloom juurde. Siin oleme Katiga ikka väga sarnased.
Kõigepealt selles, et meil mõlemal on tugev vaim. Juba väikestes asjades on näha, et Kati suudab end sundida asju tegema. Ta ei jäta vajalikke koolitöid tegemata sellepärast, et on väsinud või et on juba kaks tundi õppinud. Kui ta peaks sattuma füüsiliselt või vaimselt ekstreemsesse situatsiooni, ei annaks ta alla.
Viimase iseloomustamiseks sobib näide, kuidas kah tollal vist 17-aastane Karin maal koos oma sõbrannaga murakale läks ja metsa ära eksis. Kuidas nad siis olid muudkui kõndinud ja kõndinud ja kõndinud, püüdes võimalikult ühte suunda hoida. Ja kuidas sõbranna oli vahepeal maha istunud ja nutnud, et tema enam ei jaksa ja jõua ja jäägu nad sinnasamasse, nii et Karin oli pidanud teda sundima püsti tõusma ja edasi kõndima. Nii mitmeidkümneid kilomeetreid, teadmata, kas valitud suund ikka viib metsast välja või just sügavamale metsa. Mobiiltelefone tollal ju kah ei olnud, ning keegi ei teadnud, kuhu tüdrukud läksid, nii et nad said loota ainult endale. Ma tean, et kui Kati sellisesse olukorda satub, on ka tema see edasiminekule sundija, mitte meelt heites mahaistuja. See on tegelikult meil kõigi suguvõsa naiste viga.
Viga? Jah, mõnes mõttes on see alati ise hakkama saamine ja vastutuse võtmine viga. Teeb elu keerulisemaks. Ja tekitab tunde, et kui sa seni oled olnud nii vastutusvõimeline ja tubli, siis ei tohi sa eksida. Ka mitte väikestes asjades. Näiteks kallas Kati minu arvuti klaviatuurile kokakoolat ja ei julgenud seda mitu päeva öelda, kartes mulle endas pettumist valmistada... Oh, tütar, see tunne on ni tuttav, nii tuttav...! Ka mina tahan olla tubli ja täiuslik, aga vähemalt seda olen ma oma pika elu jooksul juba õppinud, et eksimused on inimlikud ja vead andestatavad. Küllap õpib seda Katigi, isegi kui sisemine perfektsusevajadus jääb - iseloomu ju ei muuda...
Mis aga Kati iseloomus suurepärast, on tema rõõmsameelsus ja avatus. Ja inimestest hoolimine. Ta on hea ja väga empaatiline, isegi kui viimast veel teismeea üleolevuse taha peidab. Seltskonnas on Kati tavaliselt see tasakaalustav jõud. Ka kodus, kus ta peab olema vahemaandajaks Ode ja Jür teeseldud või tõeliste tülide vahel.
Ja peamine - Kati on väga tark. Mina pole kah just vähe nutikas, aga Kati mõistus on kuidagi eriti lahtine ja asju lennult haarav. Nii reaalis kui humanitaaris, mis teeb tal elukutsevaliku päris keeruliseks. Nagu tegelikult ka minul: kõik testid näitasid mulle karjääri analüütiku või muu numbritega tegelejana, aga mina valisin hoopis sotsiaalvaldkonna ehk ajakirjanduse...
Ühesõnaga - mul on tütar, kelle üle ma väga uhke olen. Nii selles osas, kus ta minuga sarnaneb, kui ka erinevustes. Kui ma talle midagi soovin, siis sihikindluse arendamist ja julgust vigu teha. Kõik muu on tal olemas ja rohkemgi veel.