Kati peab kolm nädalat oma kipsiga kodus olema. Arst ütles, et kui ta täiskasvanu oleks, võiks rahulikult tööle minna, aga koolis, teadagi - rahutu tõuklemine, jooksmine, komistamine...Kuna ta kips on pealt lahtine, piisab väikesest kogemata jala peale astumisest, et kogu pikaajalist paranemistööd ära nullida. Nii et istugu parem kodus, kui õppimine vähegi lubab.
Lubab muidugi, õpikud on ju olemas ja ega tal aju kipsis ole. Tähtsamate hetkede jaoks nagu kontrolltööd ja koolipildistamine viin teda autoga kooli - kontrolltööd peaks ta muidu pärast järgi tegema ja see läheks raskeks, sest kõiksuguseid teadmistekontrolle on kaheksandas klassis tõesti palju. Ja kui kooliveerand on kõigest 6 nädalat ja sellest vähemalt 3 peab kodus olema, siis lihtsalt lõpusirgel ei jõuaks puuduvat esimest otsa tasa teha. Nüüd aga saab end enamvähem joonel hoida - viimati näiteks sai ta viie neljapäevases geograafia kontrolltöös. Ja bioloogiaolümpiaad valmib sõbratar Estri abiga - Ester tegi Kati-Kipsjala eest ära Loodusmuuseumi külastuse ja kogus sealt vajaliku info.
Kodus on Katil surmigav ning nii on ta langenud käsitöö lõksu. Kollane karvasest lõngast heegeldatud kampsun on peaaegu valmis, käsil on varrukate tegemine. Ja sünnipäevaks heegeldas ta mulle hunniku roose , mille mustri oli leidnud Kajaka ajaveebi vahendusel. Neid hakkan ma kandma ühe oma musta kampsuni küljes, mis just elavdamist (ja ka ühe kogemata tekkinud augukuse varjamist) vajas.
Kui ma meenutan ennast 14-aastasena, siis mulle meeldis vabadel hetkedel hirmsasti lugeda. Kati loeb ka, tänapäeva mõistes lausa palju, aga ei temal ega ka teistel mu lastel siiski ei ole seda kustumatut kihku igal hetkel ükskõik mis raamat pihku haarata ja lugeda, lugeda lugeda... Aga nüüd, pikalt ja igavalt kodus istudes, on ka Kati rohkem raamatuid ette võtnud. Püüan talle soovitada asju, mis mulle selles vanuses hirmsasti meeldisid "Jane Eyre", "Ohtlikud suhted" - aga need jätavad teda üpris külmaks. Oma lemmikuid, "Maailm ja Mõnda" dokumentaalseid reisikirju, ma tema eelistusi teades talle pihku ei topigi. Ent Remarque´i "Taeval ei ole soosikuid", mille mina avastasin alles ülikoolis, läheb hästi ja ka "Tuulest viidud" on ammu loetud. Hmm, tänapäeva 14-aastane on ilmselt hingelt vanem ja kogenum kui teama eakaaslane 20 aastat tagasi? Peaks ehk soovitama juba "Hommikusöök Tiffany juures" taolisi asju?