Oma päris-sünnipäeval oli Kati tänavu kooliteatrite festivalil Saaremaal (kus nad said ka laureaaditiitli, aga mitte see pole oluline). Oluline oli see, et tema Saaremaalt saabumise ajaks oli meil toas 16 inimest tead ootamas - salaja. Kui alt "piiks" kostis, kihutasid kõik peitu, mina kustutasin elutoast tule ja läksin uksele vastu - koduseelik ja vana T-särk kleidi peal petteks. Noh, et nagu oleks tavaline päev.
(Pärast Kati ütles, et ta oligi mõelnud: Emme on üksi vastas, ehkki väljast tulle nägi ta ka tüdrukute toas tuld - et kus siis Ode on, ja Jüri, ja et kas kodused talle õnne ei soovigi...)
Aga siis hüppasid kõik teisest toast välja!!!
Väga tore oli.
Ode oli päeval ostnud 18 roosat roosi ning teinud juba eelmisel päeval koogi, mis pidi ööpäeva külmkapis seisma. Minul oli olnud ülimalt kiire päev, nii et Chopsticksi "hiinakas" sai tellitud teel teise majja õhtu viimasele kohtumisele - kusjuures tellitud nii, et mina juhtisin autot ning minu kõrval istuv kolleeg, hea inimene, tegeles minu telefonitellimuse edastamisega :) Kodus sõtkusin muretaigna plaadile ja lükkasin ahju küpsema ning läks tuliseks lauakatmiseks ja muudeks ettevalmistusteks. Esimesed saabujad olid Kairi ja Kai lastega, nii et siis oli meil rohkesti abikäsi. Ja kõik sai täpselt õigeks ajaks valmis!!! Ka "hiinakas" saabus väga parajal ajal. Ja Kati ise muidugi ka.
Nüüd olen ühtaegu rahulolev ja väsinud.