Tark tüdruk on ikka raske olla: kaks päeva sügisesest niigi napist koolivaheajast viibis Kati Reaalkooli seinte vahel, osaledes ühes eurorahastatud põhikooliõpilaste tehnoloogiaõppeprogrammi võistlusel (eurorahastatud oli muidugi programm, mitte õpilased :). Ööseks kusjuures koju ei lastud, isegi Tallinnas elavaid õpilasi mitte.
Kati ütles ühe hingetõmbega, et oli igav ja oli huvitav. Igav olnud see, et tarkurite kokkutulekul olid taas kord enamikus väga vaiksed inimesed, tegevused aga olnud huvitavad. Kati oli võistkonnas nelja poisiga Reaalkoolist, Elva Gümnaasiumist, Ühisgümnaasiumist ja Pelgulinna Gümnaasiumist ning koos pidid nad tuuliku ehitama. Materjal oli olemas ning igal materjalitükil oli hind - maksma muidugi ei pidanud, kuid ehitus tuli eelarvestada ning pärast võrreldi ka hinna ja tootlikkuse suhet - kelle tuulik toodab kõige väiksema maksumuse juures kõige rohkem energiat. Nagu päris.
Kuna tööõpetuse klassi viidud tööriistadest tohtis kasutada ainult neid, mida oled enne kasutanud, polnud Katil asja ei jootekolvi, drelli, plekikääride ega muu sellise juurde. Küll aga võis ta kruvisid sisse keerata :) Ja poisse kamandada, nagu ta ise ütles. Ja teha projektile kohustuslik Powerpoint esitlus ja see ette kanda.
Pärast projekti tutvustust asetati valmis generaator tuuletoru ette, ühendati mõõteriistadega ja mõõdeti saavutatud võimsust. Võrreldavuse tagamiseks oli eelnevalt muidugi ette antud propelleri maksimummõõdud, mida ehitajad ületada ei tohtinud.
Kokkuvõttes sai nende tiim kolmanda koha. Siis käidi vaatamas lumelobjakalist Pakri tuuleparki, vaadati filmi ja mängiti keeglit.
____
Moraal: just niisugune peakski koolide tehnoloogiaõpetus olema! Olgu, jätame meelelahutusliku osa kõrvale, kuid mis takistaks koolides niisugust õpet mitte võistluse, vaid tõepoolest õppe korras sisse viia?