Eile õhtul sattusid Kati ning tema sõbrannad Milanna ja Ester Magistraali poe ja pargi lähistel ahistaja küüsi. Mingi mees oli hakanud neil järel käima, kätt õlale ajama jms.
Tüdrukud olid algul trollipeatusse jooksnud, aga trolli ei tulnud ning mees tikkus ka trollipeatuses ligi. Siis plagasid nad üle tee majade vahele - Kati kukkus selle käigus veel oma põlve lõhki - ning kui mees ikka järele tuli, paluti varjupaika Karini juurest. Karin oli õnneks kodus ja tegi koodluku kohe lahti - kujutan ette, kui hea tunne võis tüdrukutel olla, kui said suure raske raudukse enda järel kinni lajatada...
Karin pani siis Kati põlvele plaastri ja turgutas heitunud põgenikke vahvlitega.
Nojah, vanema ja targema inimesena võib öelda, et kella seitsme ajal, kolmekesi, rahvarohkes kohas ja suur valge väljas, mis seal karta - aga mäletan omast ajast, et sellised kogemused olid ikka üsna heidutavad. Vastikud ka, sest ega sellised ligitikkujad siis mingid ilusad poisid ei ole.
Igatahes tuleb tüdrukutele õpetama hakata, et kui tülitamine toimub päeva ajal ja inimesi liigub, tuleb ärajooksmise asemel võimalikult rahvarohkes kohas - trollipeatus on hea mõte - seisma jääda, ligitikkujale osutada ning valju ja selge häälega öelda: "Lõpetage meie jälitamine ja jätke meid rahule." See tundub küll algul väga raske - kuidas sa ikka heast peast avalikus kohas sõna võtma hakkad! - aga kui kord oled ära teinud, siis edaspidi pole enam nii hull. Igatahes on see kõige efektiivsem viis tülitajast vabaneda.
Peamine on:
1. Olla sõnades viisakas (st mitte kasutada väljendeid "ilane vanamees", "pervert" jms), sest see võib ümberseisjad hoopis inetult rääkivate noorte vastu meelestada.
2. Hääletoon peab olema otsustav ja kindel (igal juhul mitte kriiskav või karjuv) ja piisavalt vali (aga, nagu öeldud, mitte karjuv).
3. Kui tülitaja midagi vastu kobiseb ("Ma ei saa aru, mis neil plikadel hakkas" vms), tuleb jäisel ilmel selg pöörata ning temast enam mitte välja teha. Mingil juhul ei tohi sõnelusse laskuda.
Sellisel juhul saab tülitaja tavaliselt avalikkuse halvakspanevad pilgud ja eemaldub. Kui halvakspanu talle aga ükspuha on ning ta tülitamist jätkab, tuleb astuda (just astuda, mitte hüsteeriliselt käe külge klammerduda vms) kõige turskema trollipeatuses seisva mehe juurde ning öelda: "Palun vabandage, kas me võime seista teie lähedal. Siin on meil julgem võtta telefon ja kutsuda meid jälitavale mehele politsei." Ja siis tulebki kohe 110 helistada ning öelda: "Mind jälitab /siin kohas/ üks mees ja ma ei julge koju minna, sest ta tuleb mulle pidevalt järgi. Palun tulge appi - saatke see mees minema või viige mind autoga temast kaugele."
Niipalju usun ma küll Eesti politseisse, et ta siis kohale tuleb. Ja isegi kui ei tule, on see tülitajale tavaliselt piisav põhjus haihtumiseks.
Kui politsei tuleb, aga tülitaja on kadunud, andke politseile tema isikukirjeldus. Siis on ka politseil tunne, et ta pole mitte asjata välja tulnud.
Niisugused õpetussõnad siis. Lugege, tüdrukud.