Vastu suurt sügist on elu kuidagi hullult sportlikuks kiskunud. Septembri keskel oli rogaini MM, kahe nädala pärast (vaevalt jõudis taastuda!) Xdream Leppojal ja sellest nädal hiljem 8-tunni rogain Laanemetsas, üsna Läti piiri lähedal. Isegi hästi läks, et veel vahepeal trenni ei teinud, muidu oleks ma varsti spordihull valmis.
Nagu öeldud, toimus seekordne rogain Läti piiri lähedal. Mis tähendanuks kena 300-kilomeetrist otsa hommikul Tallinnast sõites, nii et kasutasime taas Minni ja Pilvi külalislahkust ja ööbisime nende Otepää-kodus. Mis ikkagi tähendas pea tunnist autosõitu hommikul, aga vähemalt oli see ainult tunnine ja sai ärgata inimlikul kellaajal.
Autosõidu lõpuosas vaatasin aknast välja ja imestasin paremal paistvate veidrate mustavalgetriibuliste postide üle otse tee kõrval - polnud justkui enne selliseid teetähiseid näinud...? Pilk Regio atlasele seletas asja muidugi ära: paremale jäi Läti ja tegu oli piiripostidega :) Niipalju siis põhjaeestlase piiriteadlikkusest.
Täpselt kell 8:30, kui hakati kaarte jagama, olimegi järjekorras kohal. Ja pilk sellele kaardile ütles isegi orienteerumisvõhikust minule, et esmapilgul haaratavat lihtsat-loogilist teekonda ei paista. Kaardi ülaosas olid väiksema väärtusega punktid tihedalt koos, allservas rammusamad punktid ebameeldivalt hõredalt. No kuidas siin siis kulgeda?
Otsustasime alustada ülevalt, et sealsed orienteerumistehniliselt keerukamad punktid värskelt ära võtta. Leivo pole ju paduorienteeruja (ehkki sel alal loomupäraselt andekas), minust rääkimata - olen ammu aru saanud, et minu arusaamine kaardist jääb kuskil D12 vanuseklassi kaartide juurde, edasi tuleb juba vaevanägemine ja verevalamine.
Minu meelest iseloomustab meie tiimi rogainidel alati see, et me plaanime auahnelt liidriväärilise raja, et ikka kõva eesmärk silma ees oleks. Ning mina vaatan siis raja teist poolt juba plaanimise ajal salaja selle pilguga, et kust vajadusel lõikama-lühendama saab hakata. Nii ka seekord. Ent stardi eel võttis mul küll korraks jahedaks, kui Soosambla Suusaklubi kaarti vaadates tundus, et neil on joonistatud täpselt sama ring mis meil, ainult et vastupidise liikumissuunaga. Õnneks, õnneks oli neil siiski ka neid punkte sisse plaanitud, mis meil välja jäetud. Ja kui meie rada oli (rõhutan igaks juhuks, et ainult minu vaates) tehtud lõikamisvõimalustega, siis neil, vastupidi, võimalusega aja üle jäädes mõni punkt veel juurde võtta. Kohe kergem hakkas.
Stardijärgselt pistsid kõik enda valitud suunas lippama. Kõige toredam asja juures oli see, et mind ja Leivot pidevalt õnnitleti - kihluse puhul soovisid õnne inimesed, keda ma polnud eales arvanud meie blogisid lugevat või keda me üldse ainult nägupidi teadsime. Väga armas oli ja tegi südame soojaks.
Pilvi, muide, oli eelmisel õhtul meie kihluse ümber sõnastanud, nimetades seda katseajaks. Mulle hakkas see kohe meeldima. Otsustasin sisemuses, et kui rajal liiga raskeks läheb, tuletan Leivole meelde, et tal on katseaeg ja selle eduka läbimise nimel peab ta minu vastu hoolitsust üles näitama. Kahjuks aga ei läinudki seda vaja, sest nii raskeks ei läinudki. Jääb siis mõneks järgmiseks korraks öelda.
Tagantjärele targana võib muidugi öelda, et otsus keerulised-tihedad punktid enne võtta polnud kõige parem. Enamik tegi ringi teistpidi, nii et neid punkte olnuks lohade järgi hoopis lihtsam leida. Praegu me ikka tuuseldasime suht ekslevalt ringi nii mõnegi punkti ümber. Näiteks punktist 45 ei saa ma siiamaani aru, kuidas me ta leidsime ja millises kohas me täpselt olime, kui Leivo fraasiga "Va karuperse!" meid lõpuks kaardil paika tagasi sai.
Aga tujul ei lasknud me kordagi langeda ning energiatasemel kah mitte. Kaks tundi pärast starti sõime esimese shokolaadi, nelja ja poole tunni pärast võileiva. Viimane oli küll plaanitud juba neljanda tunni lõpuks, aga nagu neetult tuli siis just pikk sirge tee ja muidugi tuli siis võileivasöömise asemel hoopis joosta. Ja kuuenda tunni lõpus läks veel üks shokolaad (siinkohal ka tasustamata reklaam: Leivo sööb rajal tavaliselt Snickersit, mina Kismetit).
Võrreldes lähedases kandis toimunud rogaini MM-iga oli maastik hämmastavalt kuiv. Mõneski kohas oli küll nii sissevajumis- kui vettekukkumisvõimalusi, kuid meil õnnestus neid kõiki vältida ning üle põlve kusagil märjaks sei saanud. Küll aga ründas Leivot üks tige ohakas, mille järel pühendusid mitmedki minutid Leivo retuusidest ohakaogade väljanoppimisele. Need kurjamid nimelt torkisid nii hirmsasti, et koos nendega lihtsalt ei saanud edasi joosta.
Mulle isiklikult oli väga positiivne üllatus see, et ma ka seitsmendal ja kaheksandal tunnil veel päris reipalt joosta jaksasin. Hakkasin endast lausa hästi arvama! Kui millegi üle nuriseda, siis jooki võinuks tubli liiter rohkem kaasas olla. Värska vett läks seekord nii palju üles, et kõigepealt jõin tühjaks enda koti, siis Leivo oma ja siis said ka kõik teele jäävad kopratiigid ja mudaloigud minu poolt tublisti kuivemaks kaanitud. Järgmised said neist ilmselt juba kuiva jalaga üle, nii suur janu oli.
Ja mis kõige üllatavam: see stardihetkel minu meelest ülimaksimalistlik rada sai läbitud nii, et ainult viimane punkt finishi eel jäi võtmata. Ja tõttöelda oleks jõudnud sellegi ära võtta, sest meil oli finishisse jõudes suur ajavaru, aga teel olles ei hakanud me igaks juhuks riskima.
Ülimalt tore ja positiivseid emotsioone laadiv rogain oli. Ehkki Leivo, va maksimalist, arvas finishis muidugi, et asi läks plaanipäraselt, aga oleksime pidanud parema plaani tegema :) No mis sa katseajal olevast inimesest ikka tahad, peab ju ikka pingutama ja ennast parimapüüdlikust küljest näitama! :)
____
Järgmisel päeval: Jalad on tuimad (arusaadav), tagumik valus (huvitav, millest? ega ma üle mahalangenud puutüvede ju karjapoisistiilis hüppeid ei teinud!) ja pahkluudele tuleks jälle valge villane lõng ümber siduda - nii haiged on need. Peakski vist igaks juhuks ortopeedi-spordiarsti juures ära käima, sest sellist jama ei ole mul eelnevatel aastatel kunagi olnud... Aga hinges on ikka hea tunne, ka järgmisel päeval.