4.oktoobril pani Leivo mulle sõrme valgest kullast ja väikese teemandiga sõrmuse ja ütles "kihlatud". See oli nii armas, traditsiooniline ja kõige ilusamas mõttes vanamoodne, nii et ma olen väga-väga õnnelik. Natuke üllatunud-segaduses veel ka, sest ma oskasin küll väga hästi ette kujutada, et me järgmisel aastal abiellume, aga vahepealse kihluse kui niisuguse peale ei olnud ma osanud mõeldagi.
Nüüd ma tean, et kihlatud olek tähendab sellist erilist, rõõmsat ja natuke ärevat tunnet. Isegi siis, kui oled oma kihlatuga enne juba mitu pikka aastat koos olnud.