Täna olin üle mitme aasta taas sunnitud külastama ehitusmaterjalide poodi.
Üle mitme aasta sellepärast, et olen end neist võimalikult kaugele hoidnud. Sest kolm aastat tagasi sain Tähetorni ehitusmaterjalide kaupluses tõeliselt shokeeriva kohtlemise osaliseks. Olin enda arvates esitanud äärmiselt selge soovi: mul on vaja pahteldada ja valgeks värvida malmradiaatorid. Eeldasin, et teenindaja kui spetsialist mulle selle peale sobiva pahtlikarbi ja kuumust mittekartva metallivärvi potsiku letile tõstab ja mine tea, oma müügi edendamiseks ehk ka sobivaid tööriistu juurde soovitab.
Ent mulle sattununud isend - umbes 50aastane vurrudega mees - vaatas ainult kaastundlikult otsa ja soovitas: "Tulge parem homme koos mõne mehega tagasi. Tema teab, mis asju teil siis konkreetselt vaja on."
Radiaatorid on mulle selle peale siiani värvimata.
Aga täna, kui vannitoa seina parandus lausa karjus materjalide järele, läksin Kadaka tee Key ehitusmaterjalide kauplusse. Midugi ei osanud ma ka siin kuuldavale tuua ehitusvaldkonna oskussõnu, vaid ütlesin lihtsalt, et toruvahetuse järgne segadus vajab kõrvaldamist ja plaadid seina kinnitamist. Keraamiliste plaatide osakonna müüja, umbes minuealine mees, küll pisut muigas, kuid tuli lausa teise osakonda kaasa mulle näitama, mida osta. Ta sai aru, mida on mul vaja teha, ja tõstis kõik vajalikud asjad mulle ostukorvi.
Olen väga tänulik. Ise poleks ma kindlasti osanud näiteks püstolit küsida või teatada, millist silikooni saadaolevate hulgast mul just vaja on.
Ja oma töö jaoks sain taas kindlust, et pean aitama müüjaid aru saada: inimene TULEBKI poodi vajadusega ehk jutuga "tahan kogu aeg oma e-posti lugeda", mitte konkreetse teadmisega "palun mulle EDGE/GPRS datakaart".