Ilmselt tõi Kisti oma suurelt seikluselt - ligi kolmekuuliselt tänavaelult - kaasa kirbud. Ehkki tema paklas vildiks paakunud kasukas sai maha aetud, jäi mõni kirp sinna vist siiski alles ja nii hakkasid mõlemad kassid enda ajapikku ühe rohkem ja rohkem kratsima. Ja siis nägime Tiffu valge kurgualuse madalamas karvas ühte putukat, siis juba Kisti nina peal teist.
Täna hommikul käisimegi Odega Billy loomakliinikus ja ostsime kirburohtu - seda, mida ampullist kassidele kukla taha nahale pigistatakse.
Kirburohustatud kass hakkab mõne aja pärast väga veidralt käituma. Muidugi kratsib ja nakitseb ennast pidevalt ja hullu moodi igalt poolt, aga ka tormab metsikult ringi ja vahepeal kaabib mõlema käpaga korraga koonu ja kõrvataguseid. Küllap sagivad häiritud kirbud siis nii metsikul moel oma viimaseid sagimisi.
See kirburohi on aga väga tõhus. Eelmisest korrast mäletan, et juba järgmisel päeval oli kass rahulik, küllap siis ka kirbuvaba.