Juhuslikult komistasin Delfis uudise otsa, et välja on kuulutatud romaanivõistlus.
Kunagi ammuammu isesesisvusaja algul (ei mäletagi enam, mis aastal) osalesin romaanivõistlusel ning minu suurepärane kirjutusmasinal kolmes eksemplaris läbi kopeeri pekstud tähtteos "Varjud selja taga" sai seal edukalt ära märgitud. "Moodne, küüniline ja lohakas," ütles siseretsensioon. Pakuti avaldamisvõimalust, kui ise paberi leian (oli aeg, mil isegi ajalehtede ilmumine rippus sellest, kas suudeti Venemaalt järjekordne paberirong Eestisse meelitada). Kuna aga mul polnud mingit tahtmist väikelaste ja ülikooli kõrvalt paberiäri imedemaasse sukelduda, jäi asi loomulikult ära. Ja ühtegi teist romaani ma kah pärast seda valmis ei kirjutanud.
Hmm, küllap olid mõlemad viga. Paberiäriga oleksin ilmselt juba eesti rikaste TOP100-s ja romaanikirjanduses maailmakuulus. Oh, mis kasutamata võimalused mu elus!
Aga selle võistluse puhul küll millegipärast mõtlesin, et äkki prooviks. Noorsooromaanide süzheesid ja selgroogusid, mis ootaks lahtikirjutamist, on failidena mitu tükki, pole olnud lihtsalt tõuget nendega tegelema hakata. Kuid ... valmis romaan tuleks esitada juba 5. jaanuaril. Jääb ära.
Ja nii ei saagi minust kuulsat noorsookirjanikku.