Olen nüüd minagi nakatunud koduleiva küpsetamise epideemiast, mis mööda Eesti naisinimesi lainetena ringi rullib. Tundsin end olevat uhke, auväärne ja väärikas emand, kui Annelt saadud juuretisega õhtul koju saabusin.
"Hakkasid kah trendibeibeks?" tegi Kati mu uhke olemise kohe maatasa. Tuli välja, et leivaküpsetamismaaniast olevat haaratud hoopis tibid: iga päev pidavat keegi neist oma blogis näuguma: "Ma tegin täitsa ise oma leiba-aaa..."
No eks siis lisan minagi oma hääle :)
Leivategu on lahe ja pika vinnaga protsess, mille algusest tulemuseni tuleb arvestada umbes 30 tundi.
Paned juuretise jahu ja veega seisma ning ööpäeva pärast saad imetleda veidralt kihisevat ja käärivat massi, mis erilist hapukat lõhna levitab.
Lisad ülejäänud jahu ning maitsestused (rosinad, köömned, seemned vms vastavalt eelistusele), vormid pätsid ja paned nad veel 4-6 tunniks kerkima.
Küpsetad tunnijagu. Nüüd juba täitub kodu imelise leivalõhnaga.
Ja kui sellele soojale lõhnavale leivale paks kiht võid peale panna... Mmmm....
Mu esimene leivategu muidugi päris ideaalne ei tulnud - soola ja suhkrut võinuks taignas rohkem olla ning ta võinuks ehk ka pisut kauem (hapumaks, st leivamaitselisemaks) käärida ja tainas võinuks saada paksem (leib jäi veidi nätske), aga päris aia taha ta siiski kaugeltki ei läinud.
Ja kindlasti jään ma edaspidigi aegajalt leiba tegema. Selleks elab meil nüüd külmkapis hermeetiliselt suletud karbis uus pereliige Proua Juuretis.