Eile oli koolis lapsevanemate koosolek, kus Ode väga sümpaatne noor klassijuhataja võttis teemaks ka omavahelise rüselemise, togimise, lükkamise jms eelpuberteetliku rahutu eluenergia väljavalamise. Mis paraku mõnigi kord kurvasti lõpeb. Keda lükatakse nii, et ta põlve puruks kukub, nii et verd lahmab (pärast tuleb küll välja, et kukkumine polnudki nii hull, põlvel oli lihtsalt hiljutisest rulluisutraumast armistuma hakkav haav, mis nüüd jälle uuesti lahti läks), kes pidevast lärmist ja togimisest närvi läinuna teisele kotiga äigab (aga möödaläinud juhuslik õpetaja näeb ja peab kakluseks), kes...
Ühesõnaga, rahutu ja mitte just kerge klass, eriti poiste osas. Ode saab küll kenasti hakkama - kõigepealt muidugi sellepärast, et ta on tüdruk, aga ka sellepärast, et tal on olemas populaarse lapse omadused, avatus ja enesekehtestamisoskus korraga. Ja võibolla sellepärast olin ka mina pigem mõelnud, et ah, lapsed on eluaeg omavahel madistanud, õpetajal tuleb neil rahutumatel lihtsalt rohkem silma peal hoida.
Aga täna, just koosoleku järgsel päeval, läks asi tõsiseks. Väga tõsiseks. Üks poiss istus, jalad vahekäigus sirakil, ja teine komistas nende otsa. Komistaja vihastas, lõi teist - ning hüppas (!!!!) tema jalgade peale.
Jah. Ränk luumurd väga halvast kohast. Poiss viidi kiirabiga haiglasse. Võibolla ei saa ta selle trauma tagajärjel enam kunagi tõsisemalt sporti teha.
Nojah, muidugi oli see kogemata, ega hüppaja ei tahtnud teise jalaluud murda. Ja tegelikult ei ole ta üldse paha poiss. Aga kust läheb piir, kus laps peab endale oma tegude võimalikest tagajärgedest aru andma? Igatahes kaugel eespool kui luumurruga lõppev äkkvihahoog.
Ma tundsin endas taasärkamas vahepeal varjusurma vajunud sotsiaalset aktiivsust. Helistasin Ode klassijuhatajale ja pakkusin välja, et äkki peaks mõni sümpaatne muhe noorsoopolitseinik klassi rääkima tulema, mis on inimese - ka lapse - vastutus oma tegude ees ja kuhu vastutamatus - ehk needsamad nö kogemata juhtunud asjad - välja võib viia. Mitte just hirmutamiseks, aga mõtlemapanekuks.
Muidugi oli aktiivsus karistatav ja jutuajamine lõppes see sellega, et mina leian nüüd sobiva noorsoopolitseiniku vms sobiva ametivõimu esindaja kontaktid. Kes teab soovitada, kust?