Pühapäeva lõunal käis J külas, eeskätt laste juures. Mille üle oli mul väga hea meel, sest lapsed peaksid ikka ju ka isaga suhtlema ning isa initsiatiiv selles on oluline.
Aga mille üle mul üldse hea meel ei olnud, oli uudis, et kõik tema uue kodu kolm kassi on kaduma läinud. Nad olid neid päevadeks rõdule kinni pannud, kust kassid siis kas igavuse, tüdimuse või lihtsalt kättemaksu pärast alla hüppasid (aga kolmas korrus! see on isegi kassile karm!)
Ja oleks see siis esimene kord olnud, aga mõni kass on ennegi sealt rõdult pudenenud. Üks ilus karvakera jäi päris kaotsi ja tema asemele sai võetud uus. Ja paar korda on põgenik maja välisukse juurde tagasi tulnud, kust ta siis uuesti koju on päästetud.
Ma nüüd isegi ei tea, kas kassidele mõeldes oleks parem soovida, et ka seekord tuleks vähemalt mõni kiisudest tagasi. Või et pigem ärgu nad tulgu ja leidku endale kohe uus elamine, et ei peaks võibolla hakkama uuesti hüppama-põgenema. Vist ikka seda esimest, sest ega tänavakassi elu ole linnas kerge.
Pea meeles, et sa vastutad kõige eest, mille oled taltsutanud, teadis Saint-Exupery. Või enda juurde võtnud, lisaksin mina. Olgu see või segavereline kassiniru.
Igatahes olen ma nende kasside pärast kurb ja ma aina mõtlen selle peale, kuigi see üldse minu asi ei peaks olema.