On üks mõtlik lugu.
Kui vana kuningas surema hakkab, annab ta pojale kaks ümbrikku. Ühe, mida tohib avada ainult viimases hädas, ja teise, mis tuleb avada õnne tipul.
Kui noorel kuningal on eriti hull olukord - rahvas nälgib ja mässab, naaberriik ähvardab maa anastada - avab ta esimese ümbriku ja seal on ainult kaks sõna: "Kõik möödub".
Ja see on tõsi. Vaenulik naaber lüüakse tagasi, riigi majandus hakkab kosuma, kuningas abiellub imekauni printsessiga ning armastatud naine sünnitab talle poja. Siis avab ta teise ümbriku - ja seal on kiri: "Kõik möödub".
Ka mina mõtlen "Kõik möödub", kui käsil on mingi eriti hull ajajärk ja tundub, et olukord on nii hull, et saab minna ainult hullemaks.
Praegu aga... Ma olen ärevil ja õnnelik oma kihlusest, tööl on - hoolimata majanduslangusest või just selle tõttu - uued põnevad väljakutsed ja mulle tõesti meeldib see ees ootav võitlus, sõbrad on õnnelikud, lapsed tublid, täna veetsin ma toreda õhtu oma õega... ja meili lugedes sain teada, et olen Estraveli loosis võitnud 3000 krooni eest reisitshekke.
Sellistel perioodidel ei mõtle ma küll kunagi "Kõik möödub". Vaid hoopis "Olgu jääv meile päike", "Oh ilus hetk, sa viibi veel!" või midagi seesugust.