Mul on nii hea meel, et ma oma kooli 40. aastapäevale läksin. Emotsioonid on laes ja mega.
Ehkki esimene emotsioon oli hoopis ehmatus. Sest meie kool näeb välja ikka tõeliselt jõle. Inetult tumepruuniks värvitud klassiuksed, osad ilmselt veel meie ajast, osad vanglalike massiivsete raudustega asendatud. Kulunud ja määrdunud põrandakatted, ebamäärast karva seinad. Nägi välja nagu tõeline getokool. Kahju oli.
Kahju ka sellest, et meie olime viimased, kelle ajal koolis veel pisutki reaalainete süvaõpet oli. Matemaatika eriklassid lõpetati küll 1986 (meie olime abituuruiumis 1988), kuid vaim oli meie ajal veel tugev. Pärast tulid kirjakunstid, teatri- ja kõnekallakud, inglise keel ja ajakirjandus - kõik puha popid alad, aga kahjuks kaotas kool nende otsingute käigus vist oma näo. Omaaegsest tuntud "Tipi ettevalmistuskoolist" on saanud... ütleme, et tavaline piirkonnakool. Koolide pingereas kuskil 180+ kohal.
Aga positiivse laengu andsid muidugi kaaslased. Kõik mu klassikad on nii uskumatult enda moodi! Oli väga lõbus.
Ja koolis, kui oli vaja minna kolmandale korrusele oma kunagist klassi vaatama, pöördusid jalad nagu iseenesest paremale. Sest vasakul, teadagi, oli meil tollal kehtinud ühesuunalises liikluses allatulekutrepp.