Ajaloo jaoks panen tagantjärele kirja laste koolisaavutused ehk siis teise veerandi hinded.
Katil (8.klass) oli bioloogia 4, sest ta ei käinud olümpiaadil ja sai selle eest suure rasvase kahe jooksva hindena. Ja kuna ta oli veerandist kolm nädalat oma kipsjala pärast kodus, polnud eriti palju võimalust seda kahte tasakaalustavaid häid hindeid saada. Kipsjalg oli osalt ka põhjus, miks ta olümpiaadile ei läinud. Osalt sellepärast, et eks ma oleksin saanud teda ju autoga viia-tuua, aga talle lihtsalt ei meeldi bioloogia ja nii ta siis ei läinud. Muidugi oli see kooli altvedamine, selles mõttes saan ma kahe kirjutanud õpetajast täiesti aru. Aga kuna Kati medalit niikuinii ei taotle (tal on varasemates klassides kah mõni 4 tunnistusel olnud), pole üldse lugu, on see hinne tal 4 või mitte.
Jüril (6.klass) oli kehaline kasvatus 3 ja muusikaõpetus 4. Esimene mind ei hämmasta, sest ta tõesti ei viitsi ennast liigutada (olen sellega pidevalt hädas, sest mina ikka üritaks teda ka tervisespordi radadele meelitada). Teine aga hämmastab küll, sest ta on musikaalne ja tunneb ka nooti - nii et kardetavasti on seal jälle mingi "ma ei viitsi seda teha" tüüpi asi taga. Ent kunstiõpetuse, kus ta varem viitsimise ja õpetajaga pahuksis oli, sai ta tunnistusele viie! Vat selle üle on mul tõesti hea meel - mitte et see hinne nüüd oluline oleks, vaid et see on märk, et ta on õppinud ennast sundima tegema ka neid asju, mis tema hinnangul mõttetud ja nõmedad on ja talle üldse ei meeldi.
Ode Liisil (5.klass) olid klassinumbri vääriliselt kõik viied. Tema puhul on mul hea meel selle üle, et ta on tänavu hoolsamaks ja põhjalikumaks läinud. Varem oli tal see igakülgselt andeka, kuid pealiskaudse lapse viga, et ta viskas kõik asjad kiiresti valmis ning tihti olid hooletusvead sees. Matemaatikas näiteks sellepärast, et ta ei lugenud mõnikord ülesannet korralikult läbi, vaid hakkas kohe otsast lahendama.
Muidugi olen ma oma laste üle uhke ja rahul. Ja enda üle siis ka, eks nad ole ikka ühtteist emmelt pärinud :) Minul olid koolis läbi ajaloo, nii kaua kui neid aineid õppisime, neljad või kolmed laulmine ja joonistamine, muus osas olin valdavalt viieline. Musikaalsuse osas võtsid lapsed aga õnneks üle väga musikaalse isa geenid. Oleks saanud võtta ka joonistamisoskuse osas, kuid Jüri puhul jäi see külg ilmselt siiski minult pärinema. Ja minu heameeleks paistab, et ka keeled jäävad neile sama kergesti külge kui isale - mina õpin uusi keeli palju vaevalisemalt. Sportlikkuse osas oleksin küll mina võinud rohkem pingutada oma geenide edasiandmisel - aga noh, mis tehtud, see tehtud. Igal juhul hästi tehtud.