Suusatada ma tegelikult ei oska, kuid see pole mind kunagi suusatamast takistanud. Liigutus pole küll nii elegantne kui võiks ja rada ei möödu nii kiiresti kui sooviks, aga maratonidel käin sellest hoolimata usinalt.
Eelmisel nädalavahetusel toimunud Sportlandi Kõrvemaa suusamaratonil oli valida 38 ja 19 kilomeetrise distantsi vahel, pikema puhul sõideti kaks ringi. Kumba valida? Olen oma organismist aru saanud, et kui ka jõudu, kiirust ja tehnikat ei ole, suudan ma ükskõik mida, ka suusatamist, teha lõpmatult kaua. Ei mingeid sprinteri sähvatusi, vaid ehteestlaslik kannatlik kulgemine. Nii et võinuks minna ka pikale sõidule, kuid kuna suusakilomeetreid oli kogunenud tänavu napilt viis ja needki last suusatama õpetades, ei hakanud end kotkaks kujutlema ja registreerusin siiski lühikesele.
Korralduse kohta tuleb öelda ainult kiidusõnu. Võistlejad lasti rajale viitstardiga: esimesele järgnes teine alles viie minuti pärast, sellele omakorda kolmas jne. Aega võeti takjapaelaga parema jala külge kinnitatud kiipidega. Nii et kui koha ja murdosa sekundite mäng, saanuks finishijoonel võitu püüdes spagaati viskuda. Peaasi muidugi, et ei ununeks just parem jalg ette lükata.
Sõit oli vabastiilis, kuna Põhja-Eestis on tänavu lumega üsna ebaluksuslik olukord ning korralik klassikajälg eeldab paksemat lumevaipa. Mulle isiklikult sobis see suurepäraselt - klassika nühkimine eeldab rohkem oskusi ja tehnikat kui minul võtta. Vabastiilis saab, suusad-kepid harali, ikka kuidagi edasi. Pealegi ei eelda vabastiil määrdekunsti tundmist.
Oleme komplekteerinud Kõrvemaa autotäie minust, Karinist ja kolleeg Annest. Kuna on alust kahtlustada, et Anne sõidab meist kõige kiiremini (tal juba Viru maraton tänavugi läbi tehtud!), saab autovõti tema kätte. Ja rajale!
Esimesed kilomeetrid stardist mööduvad suuremas seltskonnas sebides. Keegi kukub, keegi põrkab kellegagi kokku, keegi vajub tõusul taganttulijale otsa. Aga kuna 19 km pole võistlussõit, sünnib sellistest asjadest rohkem nalja kui pahameelt. Ja mõned sõitjad on asja algusest peale huumoriga võtnud: üks meeskodanik näiteks asub rajale rohelises lehvivate hõlmadega hommikumantlis. Noh, minul see-eest on sinised patsipaelad.
Hea, et esimene joogipunkt on juba viie kilomeetri järel. Hommikune kohv ja spordijook on särgi sisse imbunud ning suu kuivab. Paraja temperatuuriga tee – ei suudkõrvetavalt kuum ega ebamugavalt jahe, soolakaotuse kompenseerimiseks krõmpsuvad hapukurgid ja leib-sool. Esimeses punktis piirdun mina ainult teega, järgmises ehk veel 9 kilomeetri pärast on juba ka kurgid ahvatlevaks muutunud.
„Hoidke rada vaba, sportlased tulevad!” hoiatas joogipunkti teenindaja, kui 38 km sõitjad teisel ringil poolmaratoni omadele kannule jõuavad. „Tohhoo kurat, kes siis meie oleme?” pareerib kohe üks poolmaratonlane ümbritsejate naeru saatel.
Kui esialgu on tundunud, et absoluutselt kõik lähevad minust mööda, siis pärast kümmet kilomeetrit hakkab mängima just vastupidavus. Oma rahulikku rasvapõletus-tempot tõstmata saab juba mõnestki mööda mindud ning minek tundub muutuvat ainult paremaks. Aga finishisse jõudes on siiski hea tunne – rohkem sõita polnuks enam mõnus.
19 kilomeetri järel on üks verivill varbal. Selles olen küll puhtalt ise süüdi: jalas olid paksud spordisokid, kuid ettevaatamatu voldike oli sisse jäänud.
Mille üle ma aga tõsiselt uhke olen, on raja äärde paigutatud ergutussildid (minu tööandja EMT on suusatamise toetaja). Nuputasime enne koos agentuuriga, mida toredat suusatajatele öelda. Ja Division nuputaski välja. "Hoogu juurde! Siin metsas on näljane karu!" kõlas üks võsa vahele paigutatud ergutussilt. "Elu läheb ikka ülesmäge", lohutas teine, mis seisis kõige karmima tõusu eel. "Ja nüüd on suusaninad juba finishis!" hõiskas kolmas, kui lõpuni oli jäänud vaid kilomeeter. Meeleolu hoidis see hästi üleval, isegi minul, kes ma neid ju enne korduvalt lugenud, kooskõlastanud ja kinnitanud olin.
Minu aeg oli 1:54:15 ning kui võrrelda, siis 38 km võitja aeg oli 1:37:33. Võrdselt õnnelikud olime aga kahtlemata mõlemad.
Pärast käisime Anne pool saunas ja lobisesime niisama. Mõnus päev oli.