No nii, Katiga on nüüd viiendat korda traumapunktis käidud. Tema peaaegu-15-aastase elu puhul tähendab see keskmiselt ühte külastust iga kolme aasta järel.
Eelmistel kordadel on tegu olnud traumajuhtumitega selles võtmes, mida keskmine inimene trauma all mõistab ja kohtades, kus trauma saamise võimalus tavapärane. Käeluumõra rulluiskudega hüppamise järel, õmblust vajav silmaäär jõel paadisõidul saadud puuoksalaksust, koolis käega katkise kraanikausi teravserva vastu kukkumine mingi tagaajamise käigus, snowtubbingu järseimal rajal koos kummiga rennist väljalendamise põrutuse järgne haavade puhastus. No temaga lihtsalt juhtub.
Seekord juhtus siis see, millel esmapilgul mingit seost traumaga ei ole.
SÕRMUS JÄI SÕRME KINNI.
Saaga algas sellest, et Kati tundis silma alla odraiva kerkivat. Raviks selle puhul on kaunistuseta kuldsõrmusega kolm korda vajutamine, ütleb rahvatarkus. Andsin selleks Katile oma abielusõrmuse, aga kui vajutamine vajutatud, oli tal muidugi vaja seda sõrme proovida. Sõrme läks lipsti, aga ära enam ei tulnud. Ei aidanud ei seebi ega kreemiga pusimine. Ja sõrm hakkas kiiresti paiste ja siniseks minema. Sõrmus valitses kogu meie tundeid, tegevust ja tähelepanu.
Kell 11 laupäeva õhtul pole niisugusel juhul muud abi kui päästeamet. Et 112 helistamine tundus tobe - "teate, meil siin sõrmus sõrmes kinni" - läksime traumapunkti. Ja bingo! Me polnudki esimesed sellised hädalised! Terve sahtlitäis tööriistu - tange ja viile -ootas meiesuguseid. Ent siiski oli sõrmuse läbikaksamine paras pusimine. Oli ta ju üha tihkemalt edasi paistetava sõrme ümber, pealegi ei tahtnud valvearst ju sõrmele tangide ja viiliga viga teha.
Ent aitäh ja kiitus täna Tallinna lastetraumas valves olnud arstile - lõpuks andis kuldrõngas järele ja Kati sõrm sai päästetud.
Koju sõites tegi Kati aga kaks järeldust:
1. Edaspidi on tal igasugune sõrmusekandmine välistatud ning isegi tema pulmad tulevad sõrmuseta.
2. Minu abielu on nüüd ka sümboolselt läbi, sest sõrmus on katki.
Mina lisaks veel, et ma pole tegelikult kunagi kunagi sõrmuseid armastanud, sest need kippusid ikka imelikesse kohtadesse kinni jääma ja näppu vigastama, pikemate tegevuste juures hõõruma jms. Isegi abielusõrmusega ei harjunud ma püüdlustest hoolimata ära ning see on seepärast juba oma kümme aastat karbis seisnud. Nüüd võiks ta aga tõepoolest mõneks mõistlikumaks ehteks ümber sulatada.
Ja siis mälestuseks Katile kinkida.