Kui mina taarat viin, siis tüüpiliselt nii, et kodulähedasse Säästumarketisse minnes võtan taarakoti näpu otsa ning topin purgid-pudelid Säästumarketi taaraautomaati.
Kuna see on aga alalõpmata täis, on alternatiiviks Marja poe taga asuv taarapunkt (selline, kus masina asemel võtab pudelid-purgid läbi luugi vastu venelannast proua).
Kui ka taarapunkt on kinni või kui seal paistab olevat liiga pikk ooteaeg (sinna tuuakse sageli kaubikutäite kaupa pudeleid, tundub, et lähedalasuvatest baaridest), on kolmandaks alternatiiviks taarapunkti- ja automaadi vahel olev klaaspakendikonteiner või selles kohalikus taarakolmnurgas ringi tuiavad pudelikorjaja-tüüpi inimesed, kellele tülikaks muutunud kott üle anda.
Pühapäeva õhtul ei toiminud neist aga ükski variant. Automaat oli täis, taarapunkt juba suletud, konteiner täis ja ühtegi pudeliinimest polnud kah silmapiiril.
Kaalusin varianti panna oma kotitäis automaadi, punkti või konteineri kõrvale maha. Ent sellise tegevuse eest on palju noomitud, ka Aivo Kanguse poolt isiklikult.
Kaalusin varianti jalutada Merimetsa Selverisse, kus on läheduselt järgmine taaraautomaat. Ei viitsinud. Seda enam, et plaanisin osta kümmet kassipildiga kohukest ja muud tavalist toidukraami, mis Selveris käies palju kallim tuleb.
Prügikasti ei tahtnud purke-pudeleid kah panna: ilmselt on keskkonnateadlikkuse ja prügisortimise loengud mõju avaldanud. Või siis mõte, et selle umbes 15-kroonise kotitäie eest saab juba kolm kassipildiga kohukest :)
Ohkasin, võtsin taarakoti näppu ja viisin koju tagasi. Vahepeal käisin koos sellega veel poes ka.