Kui elad suures korrusmajas nagu mina, siis heal juhul saad teretuttavaks oma trepikoja inimestega. Kõiki teisi näed kord aastas ühistu koosolekul, kust meelde jääb paraku naaberkonna nõmedam ots - need, kes nurisevad, et kojameestele liiga kõrget palka makstakse või liiga kallis katuseremont tehti ja kes iga mõistliku argumendi peale küsivad, mida tegi argumendi esitaja Nõukogude okupatsiooni ajal.
Mõistlikuma otsa majanaabritega on aga suurepärane tutvumisvõimalus autoomanike ühise talvise mure, lume, vahendusel.
Nimelt on meie ühistul - vastu tulles mitte-autoomanike ja säästurezhiimil elavate automanike soovile - kojameestega selline diil, et lund roogitakse ainult kõnniteelt. Majaesisel sõiduteel ja autode parkimiskohtadel vaatavad autoomanikud ise, kuidas hakkama saavad.
Reeglina käib see hakkamasaamine nii, et lahtine lumi sõidetakse lihtsalt autodega kinni, kus ta siis aegamisi jäästruktuuri omandab ja siis kevadel maikuuni sulab. Aga kui sajab lühikese aja jooksul palju paksu lund, siis see süsteem paraku ei toimi. Autod pähmerdavad pehmes lahtises lumes, vilistavad kummi, jäävad kinni ja pargivad ristipõiki vabamatele lappidele, nii et parkimisruum on ebaotstarbekalt kasutatud ja hakkab nappima. Igal talvel seda probleemi ei ole, sest ilmataat jagab lund mõistlikult, aga mõnel talvel on küll. Ka tänavu, kus mitu päeva järjest on uut pehmet lund peale vohminud.
Paar aastat tagasi tüdinesin ma sellest ära. Võtsin väikse lumelabida ja rookisin igal hommikul puhtaks selle koha, kuhu minu auto oli pargitud. Mõtlesin, et viie tööpäevaga viis puhastatud kohta annab juba päris hea efekti ja et ehkki ma olen üsna hiline tulija, ehk saan varsti ka ise õhtul juba puhtale platsile parkida.
Ootamatu boonus oli see, et mind, noort naisterahvast, lumelabidaga nähes astusid teised autoomanikud juurde jõudu soovima ja juttu ajama. Kirusime koos lund ja kojameeste süsteemi ja järgmistel hommikutel oli ka mitmel teisel lumelabidas kaasas. Kokkuvõttes oli maja ees kiiresti puhtam, kuivem ja muretum tunne.
Oli muidugi ka selliseid, kes ütlesid, et nemad küll ise lund ajama ei hakka - milleks, niikuinii pargib puhtaks roogitud kohale selle vabanedes keegi teine ja tema teistele tasuta tööd ei tee. Üks keskealine mitte-just-proua märkis otse, et tema küll sibiks ja kojameheks ei hakka. Võibolla teen ma talle liiga, kuid millegipärast on tunne, et tema oli ka üks nendest, kes printsipiaalselt keeldus kojameestele rohkem palka maksmast selle eest, et nood ka autode parkimiskohad puhtad hoiaksid.
Aga täna hommikul oli igatahes jälle tore tunne koos veel kahe autoomanikuga oma autode eest lund rookides üksteisele jõudu soovida.