Olen pidanud oma internetipäevaraamatut varsti juba kolm aastat. Nii et peaaegu sünnipäevahõnguline meenutus sellest, kuidas mu blogi endale nime sai.
"Get a life!" oli tollal 13-aastase Kati karjatus, kui keegi pidevalt ja ohjeldamatult lobises oma (nõmeda) igapäevaelu seikadest, eeldades, et need ka teistele huvi pakuvad. No näiteks kui sõbrannad vaimustunult kirjeldasid, kuidas nad paar tundi Viru Keskuse pinkidel hängisid, pärast mahla ostsid ja siis kaugelt seda lahedat naaberkooli kutti nägid. Või kui naabritädi meid koridoris peatas ja pikalt seletas, kuidas ta eile postkasti lukust lahti ei saanud või kuis oleks ta liivatamata tänaval peaaegu libisenud.
Nii et mida võinuks mu kallis kriitiline teismeline siis arvata emmest, kes oma päevade pisiasjust lausa netis kirjutama hakkab...?
Ühesõnaga, selline ennetavalt eneseirooniline pealkiri sai.
Aga tegelikult arvas Kati hoopis, et blogimine on lahe. Ja nüüd kirjutavad nii Kati kui Ode (vahepeal ka Jüri) ka ise. Ja mõned nende sõbrad ka.
Ent blogiv ema on enamikule laste sõpradele siiski selline üllatav ja natuke naermaajav nähtus, kui nad sellest teada saavad. Aga noh - get a life! :)
Ja siis hakkas see pealkiri mulle endale nii meeldima, et ilmselt ei vahetagi ma seda ära. Vähemalt mitte niipea.