Meie põhjapoolne naabertalu on Pikka, lõunas Tagavälja ja Uustalu, idas Lillevälja ning läänes (või pigemini küll loodes) Laiaku. Ja see Laiaku, millest on järgi ainult võsasse kasvanud õunapuud, vundamendid risuks varisenud palkidega, kaev ja keldriauk, on nüüd kõigi oma maadega müügis. Hinnaks 1,1 miljonit krooni 7 hektari eest.
Oma varasemast lapsepõlvest mäletan ma veel Laiaku Artut - legendaarselt laiska vanameest, kes pigem lasi maja endale kaela kukkuda kui selle kõpitsemiseks kaks kõrt risti tõstis. Ajal, mil mina teda mäletan, oligi maja juba sisse varisenud ja Artu elas... ahjus. Või õigemini magas seal, sest päeval sai pooleldi sisselangenud katusega majas veel küllalt talitada.
Aegajalt käis ta meie pool. Istus pliidi kõrval toolil, levitas mustuse- ja nõelehka ning ajas vanaemaga juttu. Ja mõnikord magas meie heinaküünis vana vatiteki all, mis seal tema jaoks oli. Vist käis ka saunas, kui sauna tehti, sest kuskilt on meeles vanaema mure, et Artu sauna "täia täis" ajab.
Veidi metsapoole oli Artu ilmselt ka - igatahes ei saanud ta aru, kui temaga lõõbiti. Inimeste lemmikjututeema temaga oligi seepärast see, et kelle Artu võiks naiseks võtta. Isegi viieaastane mina sain aru, et teised tegid nalja, aga Artu oli tõsimeeli asja juures. Mäletan, et kui talle soovitati Uustalu Ellet, sai Artu alati pahaseks: sellist mina ei taha, see ju lapsega tüdruk! Minul oli siis hea meel, sest Elle oli mu sõbranna ema ning ma poleks mingil juhul soovinud Marjele niisugust kasuisa :)
Artu ahjualuse-elu lõppes aga sellega, et sugulased ostsid talle kokkulangenud Laiaku asemele küla kaugemasse ossa uue väikse maja ning vist hakkasid teda ka hooldama - igatahes muutus Artu mingil hetkel puhtamaks ja mittehaisvaks. Seal elas ta oma elupäevade lõpuni. Lapsi tal ei olnud, sest rohketest naisevõtuplaanidest hoolimata ta selles vallas tegudeni ei jõudnud.
Laiaku põllul kasvas kolhoosiajal kaera-herne segu, hilisematel aastatel jäi aga väike metsadevaheline põllulapp sööti ning külanaised, olles paar aastat julgust kogunud, lasksid sinna peale oma lehmad ja lambad. Loomade karjamaaks ta lõpuks jäigi.
Laiaku majaaseme ümbert tegime meie mõnel aastal ka heina. Siis, kui loomi oli nii palju, et oma heinamaadel kasvanust neile talveks poleks jätkunud. Poolmetsistunud õunapuudest sai igal sügisel tassitud korvidega lehmadele ninaesist - see on alati üks toredamaid sügistööde meenutusi. Laiaku keldriaugu ümber ja õuekohta tähistava vana leinakase all kasvasid veel mõned aastad tagasi magusad maasikad, kuni kelder poolenisti sisse varisedes suurema osa maasikanõlva kaasa viis.
Muidugi oleks tore, kui Laiakule taas kasvõi suviti elu tekiks. Aga ilmselt on seda raske müüa, sest talukohale puudub praegu korralik juurdepääsutee. Artu jalgrada viis läbi lepistiku ja meie õue või rattaga Abrami tanumat mööda (seda kasutasid küll teel karjamaale ka kolhoosilauda lehmad, nii et tanum oli pidevalt ebamugavale mudale sõtkutud). Need on nüüd aastakümnete pikkusest kasutamatusest umbe kasvanud või kasvamas, tänapäeval kasutatavad sõidetavad teed lõppevad aga Pikka või küla tagumise otsa talude õuedes... Mis muidugi pole ületamatu probleem, aga siiski taas üks lisatöö, mida majaehituse kõrval ette võtta.
Aga igal juhul peaks Laiaku ümbruses korra ära jalutama - kuni ta on veel selline nagu ta on.
Aga kui keegi huvi tunneb, siis ma usun, et maakler ei pahanda, kui kontakti hea tahte avaldusena siia üles panen: Hauston Kinnisvara, 6 482250, 5206476. Maa-Ameti kodulehe viide ka: seal kannab talu nime Laiaka - ju see siis on ametlikult õige, ehkki kohapeal ütlevad inimesed teistmoodi.
Kui selle vahenduse peale nüüd head ülemetsa-naabrid saame, on see piisav vahendustasu :)