XDream 2006 kevadetapp toimus Kõrvemaal. Oosid, kanarbikunõmmed, järved, liivased mäed vaheldumisi rabadega, vaatetornid - ilus nagu Kõrvemaa ikka. Metsaalune oli kaetud sinilillede ja esimeste ülastega, näsiniine lillakad õied levitasid oma mõrkjasmagusat aroomi ning ere kevadpäike siras üle kõige. Seal me siis Leivo ja Alariga seiklesime, kokku 8 tundi ja 52 minutit.
Võistlus algas rattaetapiga. Kõrvemaa suusaradadel rattamine tähendab pidevaid tõuse ja laskumisi mitte just laugetel ja väheliivastel mägedel. Vahelduseks künklikmudaseid metsasihte, rabasid ja jõeületamisi.
Jalad ja rohkemgi sai märjaks kohe üsna algul, kui rattaga tuli läbi minna ühest laiast lodusest kohast, mille keskel oli kraav. Meie SI-pulga kandja Leivo läbis selle koguni kolm korda: punkt oli lodu ees, kuid punkti varjasid selle ümber troppavad kaasvõistlejad ning Leivo tormas edasi, üle kraavi. Ja pärast punkti märgates tagasi, mille käigus õnnestus temal vööni märjaks saada. Siis ratas kaasa ja uuesti üle.
Kui mina, ratas õlal, mingil palgiotsal turnisin, püüdsin küll meenutada, kui kaugel on sügav vesi, kuhu Leivo sisse sahmatas. Aga mis sa seal ikka meenutad, tuleb edasi kiirustada. Järgmine samm, vesi juba üle põlve... peast jõuab läbi käia mõte, et kui vaid jalgrattapükste svammpolster kuivaks jääks...
Karmauh!
Ei jäänud.
Aga seiklusspordis tuleb asju optimistlikult vaadata. Vesi ei olnudki väga külm ja rinnahoidja jäi ju kuivaks. Ja spordiriided pole ka märjalt väga ebameeldivad ja külmad.
Meie olime juba enne võistlust - küll naljaga pooleks, aga siiski - arutanud, et kui on vaja ujuda, eks siis saab ka selle aasta esimene suplus XDreamil ära tehtud. Ning kuna mina ja Leivo ja vähemal määral ka Alar lodu ületamisest juba märjad olime, polnudki pikka mõtlemist, kui rattaetapi kaart näitas otseteed üle jõe sillata kohas ja pikka ringi üle silla - valisime loomulikult esimese. Ja tuleb tunnistada, et oli kergendus ja pettumus ühtaegu, kui osutus, et ujuda ei tulegi: üle jõe viis matkajate laudtee. Et jõe ületamist veidigi ekstreemsemaks muuta, proovis Leivo jalgrattaga laudteel sõita, mis lõppes esiratta kinnikiilumisega kahe laua vahelisse prakku ja Leivo efektse õhulennuga laudtee kõrvale - küll mitte keset jõge vette, vaid jõeäärsesse lodusse.
Ehkki otseminekuga kaasnes pikk risune ja mudane metsasiht, õigustas otsetee end ka ajaliselt: kui meil oli punkt juba võetud, kohtasime mitmeid meist (loe: minust kui meie tiiimi nõrgimast rattalülist) palju kõvemaid rattureid, kes olid läinud ringiga ja olid alles teel punkti poole.
Rattaetapile järgnes jooks ning see pole just kõige mugavam alade järjestus. Mulle tundub parimana jooks-kanuu-ratas, nii et vahepeal saaks kanuus jalgadele puhkust anda. Aga kui tuleb minna rattalt jooksule - no eks siis saab mindud.
Jooksuetapp kulges tulipalavate ooside vahel, läbi rabade ning muidugi ohtralt mägedest üles-alla. Talvisest päästetööde võistlusest innustust saanuna oli Leivo kaasa võtnud kummi, kummaski otsas suur aas, ning proovis mööda teed mineval etapil kõigepealt mind järgi vedada. Sellest kummitrikist on tõesti uskumatult palju abi: jalad käivad nagu iseenesest ja energiat tundub üldse mitte kuluvat. Aga endalegi üllatuseks jaksasin ma ilma kummitagi seekord päris hästi joosta.
Kell kaks päeval, kui võistluse algusest oli möödas neli tundi ja jooksuetapist vast umbes veerand, viskas Alar end ühe oosi ääres põlvili ja toetas lauba vastu maad. Kui Leivo märkis, et Meka peaks olema teisel pool ja üldse on keskpäevaseks palvuseks pisut hiljavõitu, arvas Alar, et ta on hoopis surnud.
Nii hull see muidugi ei olnud ja jooksuetapp sai meil edukalt lõpuni tehtud. Ainult kummiga vedamise võlu ei saanud mina enam nautida, vaid see rõõm jäi Alarile. Ning kanuusõidule järgnevaks viimaseks rattalõiguks oli ta juba nii hästi taastunud, et meie tiim kulges oma tavapärases järjestus: Leivo ees, siis Alar ja siis punase laternana mina.
Kanuuetapile jõudmine oli igatahes selge rõõm. Selle hetkeni, mil kanuu sai vette lükatud.
"Kurat, valepidi voolab!" ütles Alar etapi klassikaks saanud sõnad.
Jõgi voolas muidugi nii nagu ikka, aga vist esimest korda Eesti seiklusspordi ajaloos tuli sõita vastuvoolu.
Soodla jõgi pole muidugi teab mis kiirevooluline, kuid mõnest kohast andis siiski tõmmata. Ja sõbrad koprad olid kah teinud tublit tööd oma tammidega, nii et paaris kohas tuli kanuu nende ehitustest kaldal mööda tõsta.
Ühte jõelooget üritasime ka omal algatusel üle luha minnes õgvendada. Ei tea, kas see kokkuvõttes küll kõige targem tegu oligi: vähemalt põlvekõrgused pokud ei teinud kanuulohistamist just hõlpsaks.
Soodla jõe kraavide ja käänakute lugemine läks meil ühel hetkel lootusetult sassi ning kui finishini oli jäänud mõnisada meetrit, oli selge, et üks punkt on meil võtmata jäänud. Leivo ja Alar läksid seda jalgsi otsima ning minu ülesandeks jäi kanuuga finishisse sõita.
No ei olnud vanade indiaanlaste elu kerge! Üksi kanuus ja vastuvoolu sõita pole just liiga lihtne. Liiga raske küll kah mitte ja jõudsin kanuuga edukalt kohale. Sillal valvavad korraldajad olid sellisest taktikast küll mõnevõrra hämmastuses, kuid aitasid mul sõbralikult kanuu kaldale tõmmata ja seda ka poolele teele rattavahetusalasse kanda. Siis jõudsid Leivo ja Alar meile järgi ja võtsid kanuukandmise korraldajatelt üle.
Viimane rattaetapp oli mulle üpris raske. Just moraalselt, sest seal oli kaks järsku liivast laskumist, mida ma lihtsalt kardan. Võibolla võistluse alguses, kui moraal veel kõrge ja vaim värske, oleksin ehk sealt allasõitmisega toime tulnud, kuid lõpus küll enam mitte. Viha pärast peaaegu nuttes lükkasin ratta sealt käekõrval alla... aga noh, finish polnud enam kaugel.
Ja finishisse jõuda oli tõeliselt mõnus.
___
Täiendatud teiste muljetega. Naistevõistkond KAM ja segad Skype Omega ja Skype HiiFii B-rajal, A-raja võitja ISC.
Nende lugemine tuletas meelde, et seekordsetest lisaülesannetest polnudki meeles kirjutada. Ülesande, kus kolme koosliikuva tiimiliikme peale tohtis maad puudutada vaid kaks jalga, lahendasime (ilmselt levinuimal) "käru" moodusel: Leivo oli käru ning mina ja Alar hüppasime teda hoides ühel jalal. Võistlusmäärustiku tundmisel saime ühe trahviringi (arvasime, et võitja on etteantud punktid kõige kiiremini läbinud võistkond, õige vastus oli "väikseima koguajaga võistkond" - aga meie olime mõelnud, et väikseim koguaeg võib tähendada ka mõne punkti võtmatajätmist ja sel juhul küll võita ei saaks). Trahviks oli mäest alla-üles nööriraja läbimine ja ülestulek oli ikka üpris järsk. Granaadiviskes ruulisime täiega - granaadid ei tabanud ja nii tuli meestel 45 ja minul 15 kätekõverdust (oh, mõnikord on ikka kasulik olla naine!)
"Valgel alal" leidsime punktid asimuudi järgi minnes, ehkki teadsime ka legendi olemasolust. Pärast arvamusterubriigis pisut nuriseti, et mõni võistkond polnud legendi kaardi tagaküljelt avastanud... aga nende õnn, et ei avastanud: legend teinuks suure ringi.