Pühapäeval käisime autotäiega maal - mina, Kati, Jüri, Ode ja Kairi.
Vaevalt saime auto kinni peetud, kui Jüri kohe kuurivõtme haaras, sae võttis ja pikkade sammudega metsa poole rühkis. Ikka selleks, et jõulukuuske tuua. Kairi veel hõikus järele, et Urvel ja Ennul on mingid kuused juba maha võetud (kõrgekskasvanud hekilatvade pügamine, eks ole).
Mõne aja pärast mõtlesime siis Kairiga, et läheme Jürile järgi. Et aitame kas kuuske valida või siis koju vedada või siis oleme niisama seltsiks. Ilm oli kah ilus ja lausa lust metsas jalutada.
Noh, varsti tuli välja, et päris jalutamine see just polnud. Pikka aega pidanud pluss- või nullkraadid tähendasid märga metsaalust, läbikülmumata raba ja pehmeid solukaid. Jüri, sunnik, oli ka nagu nimme valinud raja üle märgalade.
Kepsutasime siis meiegi talle jälgipidi järgi. Selles suhtes oli pehme maapind pigem õnnistus, sest Jüri suured saapad olid sinna selgelt nähtavalt augud vajutanud. Kuivemates-kõrgemates kohtades oli jäljeküttimisel abiks õhuke lumekirme.
Juba enne esimest sihti sulpsats minu jalg nii sügavale, et vesi tuli üle matkasaapa serva. Edasi oli minul siis muretu, võis igalt poolt läbi sumada. Kairi, kõrge säärega kummikutega varustatuna, püüdis veel mõnda aega jalgu kuivana hoida.
Sulps-sulps, lörts-lärts. Jüri oli ka üle raba läinud. Meie ikka järgi.
Siin ja seal oli ta metsa pidi tiirutanud. Sihi peal kuusekesi vaadanud, jälle edasi läinud. Ehh, kraav. Võeh, soluka.
Uustalu poole viiva sihi peal tüdinesime Kairiga ära. Võtsime ühe väikese kuusekese ja Kairi sumas sellega tagasi koju. Mina jätkasin huvipärast edasi mööda Jüri jälgi - et kui kaugele ta lõpuks siis kuuseotsinguil läks. Et kiiremini edasi saada, jooksin - peab ütlema, et päris naljakas oli seda teha oma kodumetsas, kus muidu käidud mustikal või lehmi koju ajamas :)
Jüri oli teinud kaare Uustaluni, kuid siis mõistliku inimesena metsast välja tulnud ja üle põllu kodu poole siirdunud. Mul vedas, pääsesin pikemast metsas müttamisest - vastupidi Kairile, kes läbi metsa tagasi ragistas.
Igatahes olime ühel hetkel kõik metsast tagasi - ka Kati ja Ode, kes omakorda olid vahepeal meile järgi tulnud. Ja kui kõigil teistel olid märjad ainult jalad, siis Jüri oli vahepeal sohu lausa vööni sisse vajunud. Aga kuuse tõi ikkagi ära :)