Nagu Ode ütles, siis “Sellest alates, kui me umbes meetripikkused olime, oleme alati olnud kaasas metsast kuuske toomas.” Eks ta (üksikute eranditega mõnel aastal) olegi nii olnud – jõuluettevalmistustesse on alati kuulunud ka oma metsast kuusetoomine.
Tänavu koosnes kuusebrigaad minust, Mummist ja Odest. Neljanda advendi hommikul, kui ennnast autosse pakkisime ja maalesõitu alustasime, tundus edasi keerutavat öösel alanud tuisku ja ehkki võtsime paagi bensiini täis, kaasas oli mitu laetud akuga mobiiltelefoni ja lumelabidad, ei paistnud kuuseseiklus kõige mõistlikum mõte olevat. Aga poole tee peal klaaris taeva ära ja pilvede vahelt piilus juba päikestki.
Urve oli juhendanud, et autoga saab Uustalu juurde, sest tanuma kõrvale aetud tee on täis tuisanud. Öise tuisu all oli muidugi kannatanud ka Uustalu tee, kuid kolmveerandi sellest saime siiski hooga läbitud. Luksu lähistel, kus kurvid olid tuisulumest korralikumad hanged kasvatanud, nägime juba kaevamistöödel Ülot ja teisi, kes püüdsid autoga välja saada. Ühiste jõududega sai Ülo auto välja ja meie sisse sõidetud – ja siis jätkus meie retk juba jalgsi. Ja muidugi liitus meiega meie külaliskoer, tegelikult Uustalu Roki. On temagi juba üsna vana loom, aga paksus lumes pahmamise pidas väga vapralt vastu.
Lund… no ikka on. Nii õues kui metsas. Andis ikka pahmata, ja ega kuusedki olnud oma lumekoorma alt lihtsalt leitavad – aga seda suurem oli pärast rõõm ja rahulolu Tallinna poole tagasi sõites. Ja Vanaisa oli teinud näljastele kuusetoojatele imemaitsva söögi…
