Täna oli viimane tööpäev kahel mu kolleegil, kes organisatsiooni ümberkorralduste ja muutunud olude tõttu lahkuma pidid. Need mõlemad olid (no mis minevikuvorm nüüd, ütlen ikka, et on) mulle väga sümpaatsed, ehk küll erinevates valdkondades ja erineval moel.
Turundajate poolt kinkisime mõlemale pudeli, millele olime kolleeg Leittiga peale kleepinud firmakleepsu ja kaela sidunud ei-tea-kust meie korrusele tekkinud plekkmärgid "Fred Austraalias"ja "Fred Kanadas". Minu ülesandeks oli lahkujatele kõne pidada, ning nii ma siis rääkisin midagi sellist, et nüüd on neil nii aega kui raha, nii et mingu aga viidatud kohtadesse reisima ja üldse, kõiki, kes on firmast ära läinud, hakkame nimetama Fredideks (sest kes nende kõigi nimesid jõuab meeles pidada, eks ole). Eriti viimane pälvis ümbritsevatelt kergelt sarkastilise naerupahvaku, sest viimasel ajal on lahkujaid või lahkuvaid ikka palju.
Üks eelmine lahkuja oli kutsunud 6 inimest - mind nende hulgas - Cafe Anglaisi oma lahkumist tähistama. Kutset saades arutasin ühe teise kutse saajaga, et hmm, huvitav, miks ta just meid kutsus, pole nagu üldse märganud, et oleksime temaga lähedased olnud või tööalaseltki mingil moel eriliselt suhelnud. Täna tuli aga see kaaskutsutu, Liinu, minu juurde ja tõmbas varrukast: pane tähele, kuuest kutsutust kaks on praeguseks töölt lahkunud, nii et võime vist kohe kokku leppida, et hakkame oma lahkumispeoks ettevalmistusi tegema :)
Kui ma tänaselt ürituselt ära hakkasin minema, kallistasin lahkujaid hüvastijätuks. Kahju oli, tõepoolest, peaaegu pisar silmanurgas. Mitte et ma nendega ühes majas töötades eriti tihedalt läbi oleks käinud, aga ikka... Ühe lahkujaga olen pealegi mõned aastad tagasi päris palju asju läbi elanud -ühise mäelkäigu nimelt-, nii et mälestused ja emotsioonid nüüd üle pea tormasid. Temal ilmselt ka, sest lisaks tavalistele lahkumisfraasidele stiilis "Eesti ja maailma on väike, küll me näeme" ütles ta äkki juurde: "Ja Matterhorn ootab ju ronimist!" Selle peale reageerisin mina umbes nii intelligentselt, et möhh, ja lahkumishardus sai hoobilt läbi. Sest millegipärast oli tunne, kui see oli viide võimalikule koosminekule, siis seda ma praegu küll ei taha.
Aga võibolla ei olnudki tal kaasakutsuvat tagamõtet, vaid ta ütles seda lihtsalt niisama. Paljugi mis ju segastel silmapilkudel öeldakse, ilma mingi allteksti või tagamõtteta, ja kuulja mõtleb need pärast ise juurde... Ilmselt see nii oligi.
Aga ometi see kuidagi häirib mind. Ikka veel. Ise ka ei tea, mispärast.