Lugu juhtus juba mõni aeg tagasi, aga täna meenus ja panen kirja.
Martin käib septembri algusest iseseisvalt trolliga kooli ja koju. Kodune trollipeatus on ammu teada, tagasi tulles saab trolli saab istuda praktiliselt otse Inglise Kolledzhi eest. Tuleb lihtsalt õiget numbrit vaadata ja õiges peatuses maha minna.
Ükskord unustas aga Matu koju kiirustades kooli garderoobi oma ranitsa. Kehalise kasvatuse riiete koti kahmas kaasa, ranits jäi. Alles trollibussis tuli meelde.
Martin on nupukas poiss ja nii raalis ta kiiresti välja, et võiks järgmises peatuses trollist maha tulla, üle tee minna ja kooli juurde tagasi sõita. Mõeldud-tehtud. Tähendab, tehtud ainult see mahamineku asi. Sest Tõnismäe peatus on ju selline, et vastassuunapeatust näha ei ole ja üle tee kah ei saa.
"Ma jäin nii pikalt vahtima, et troll jõudis ka juba uksed kinni panna ja minema sõita," kirjeldas Martin tagantjärele. Ilmselt ei olnud tal väga tore seal olla.
Mõtles mis ta mõtles - kaalus, kas hakata teest üle pääsemise ja tagasisõitmise võimalusi otsima või mitte -, aga jõudis järeldusele, et targem on uut trolli oodata ja järgmisse peatusse edasi sõita.
Sõitiski. Aga Koidu peatus - see on ju jälle selline, et vastassuuna-peatust ei paista ja üle tee kah ei saa.
"Aga nüüd ma juba teadsin arvestada, olin kiirem vaataja ja jõudsin sama trolli peale tagasi hüpata," näitas Martin kohanemisvõimet.
Trollis oli tal nüüd küll juba meel mõruks läinud ja tahtnud emale helistama hakata - aga telefon oli koolikotis. Nii tuli ikka ise hakkama saada.
Saigi. Sõitis kodupeatusse välja ja läks seal - kindla peale ja tuttavat rada pidi - üle tee, sõitis kooli juurde tagasi ja sai koti kätte.
Lahendas olukorra, nagu öeldakse.