Mulle meeldib olla suurte laste ema. Mitte et ma lastega nende väike olles poleks tahtnud tegelda või poleks hakkama saanud, aga praegu, kui nad juba ise nii iseseisvad inimesed on, targad ja maailma asju oma nurga alt nägevad ka, siis on ikka eriti tore.
Ode Liis kuulub tänavu PÖFFi Just! filmi (laste- ja noortefilmid) noortežüriisse. Nädala ajaga tuleb ära vaadata 11 filmi - ja ainus, mis Odet selle juures kurvastab, on see, et tiheda graafiku tõttu ei jõua ta sel nädalal ühtegi prantsuse keele tundi.
Kati tegi nädalavahetusel oma esimese pikema autosõidu: kooliteatrite festivalile ja tagasi. Ega ma ei kahelnud, et kõik hästi läheb, nii et vahepeal unustasin juba muretsemise ära, aga siis igaks juhuks ikka helistasin. Ema, noh :) Muidugi läks kõik hästi ja samamoodi ka tagasiteel.
Ning kuna Reaalkooli lõpumärgid olid tolli kinni jäänud ja märgipidu lükkus sellepärast edasi, saab Kati nüüd ka seal osaleda. Täna käisime siis kleiri šoppamas (Katil on veel säilinud nooruse illusioon, et kahel peol ühe ja sama kleidiga ei taha käia) ning leidsime Stockmanni soodusmüügist just parasjagu piduliku lilla kleidi. Lukuotsa juurest lahti hargnenud õmbluse tõttu oli see 2400 krooni pealt 790le ümber hinnatud - nii et see kolm minutit, mis kulus mul selle jupikese kinniõmblemiseks, olid päris kõrgelt tasustatud :). Vastavatud Shust leidsime juurde ka kleidivärvi kingad, nii et nüüd on Kati märgipeoks valmis. Kui ta vahepeal muidugi seagrippi ei jää :)
Jüri üle olen ma aga hästi uhke sellepärast, et ühes füüsika töös sai ta kõige rohkem punkte. Füüsika lihtsalt on minu jaoks siiani üks aukartust äratav asi. Ja üldse on ta viimasel ajal olnud üks ütlemata tore poeg.