Suur sula on suutnud talvisest keltsast läbi murda alles tükklapati: mõnes kohas laiutab sulaveelomp, millel pole kuhugi voolata, sest ümberringi on jääst kaldad. Eriti paistab see silma autokohtade juures, sest talve jooksul maha sadanud ja autokatustelt alla pühitud lund on pidevalt kinni tallatud ikka autode vahel, samas kui auto alla on lund oluliselt vähem pääsenud. Nii kujunevad autokohtadele kõrgete servadega lohud – ja nüüd on neist lohkudest saanud järved.
Aga üks lohk meie maja ees on kuiv: tema keskel on sademerest, mis vee kenasti ära neelab. Muud veed aga sinna ei pääse, sest nagu märgitud, on jääkaldad vahel. Juba mitmel õhtul oli mul suur kiusatus lohud omavahel kanalisüsteemiga ühendada, aga aega polnud ja autod olid kah juba ees.
Eile, kui majaesine peaaegu tühi oli, võtsingi oma alpinismikirka, panin selga õueriided (sellised, millega lapse praegu mängima saadaks) ja läksin veega mängima. Jääpankadesse sai raiutud kaks suurt jõge, jääkilde lendas ja muidugi olin lõpuks läbimärg ja ütlemata rahul. Terve tunni käisin muudkui akna peal vaatamas, kuidas loigud kahanevad ja uhkustasin oma kanalitöödega kõigi ees, kes kuulata tahtsid või ei tahtnud.
Jääd toksides tuli aga meelde üks eelkooliealine mäng. Väikesena kevadel maal olles armastasin ma väga samamoodi jäässe vee jaoks teid rajada. Miks? Sest mul oli siis sada võlukassi, keda keegi peale minu ei näinud – ja minu ülesanne oli hoida veed voolamas, et kassid õues juua saaksid…