Igal aastal peab täiesti ebaoriginaalselt tõdema, et küll see laste koolisaatmine on ikka kallis projekt. Ja mida suuremaks nad saavad, seda kallimaks läheb. Hoolimata soodustustest, mida koolialguse puhul siiski juurde tuleb.
Tänavu on esimene aasta, kus Ode ja Jüri (nad on veel põhikoolis) ei pea maksma töövihikute raha. Sääst on seniste aastate keskmist kulu arvestades vähemalt 700 krooni. See-eest on aga Katil (gümnaasiumi esimene aasta) põhitöövihikute raha 308 krooni, millele lisandub veel prantsuse keele (seda hakkab ta nüüd kolmanda võõrkeelena õppima) materjalide oma 340 krooni. Ja temal on ka toiduraha 266 krooni (Jüril ja Odel kui põhikoolikatel on koolitoit nüüd õnneks tasuta - aga mõni aasta tagasi veel ei olnud).
Katil tuli tellida ka koolimüts ja osaline koolivorm - Reaalkooli traditsioon, mille vastu ma ei nurise, sest mingi vesti (290 kr) ostnuks me talle niikuinii ja müts (142 kr) pole kooli identiteedi nimel oluline lisakulu.
Aga kuna Reaalkoolis on riietusele rangemad nõudmised (näiteks ei kanta seal teksapükse) kui Kati senises Lilleküla Gümnaasiumis, tekib Katil nüüd esimest korda stiililine erinevus asjaliku kooliriide ja casual-vormilise vaba aja riide vahel. Mis omakorda tähendab, et kogu see asjalikum osa tuleb täies ulatuses juurde osta, sest oma kapist ei anna midagi juurde komplekteerida. Ma ei ole julgenud kokkugi liita, kui palju sellele on kulunud ja palju veel kulub (pidulikud must-valges värvikoodis aktuseriided on näiteks veel puudu).
Ode on (küllap vanema õe kõrval) kah vaatama hakanud, et võiks koolis kuidagi asjalikumalt riides käia. Eile näiteks palus ta, et ostaksin talle ühe PTA pihikseeliku (või pihikkleidi) kooliskäimiseks. Et selle nimel on ta valmis loobuma uutest teksadest ja teksavajadusel kandma Katile kunagi väikseks jäänud poolkulunud pükse. Olgu, tegime selle kompromissi.
Jürit pean ma aga, vastupidi, ise sundima, et ta vähegi märkaks riietuse soove avaldada. Uued teksad katkikantute asemele - jah, aga kõiges muus pean mina agiteerima ja torkima, et lähme kulutame nüüd jälle raha, et sulle midagi osta. Jüri ise kannaks lagunemiseni oma kahte lemmiksärki :) Millest ma küll täiesti aru saan (ka minul on riideid, mille kandmist ei raatsi kuidagi lõpetada), aga no siiski ei saa koolis ju päris kaltsakas välja näha.
Ja siis veel vihikud-kaustikud-pliiatsid-sirklid-mallid-joonlauad-korrektorid-kustukummid (eelmise aasta omad on valdavalt katki läinud või loomuliku lõpuni kasutatud), Odel ka veel kunstitarbed, värvipaberid jms. Sisejalatsid. Kehalise kasvatuse riided ja jalanõud nii sisse kui välja nende asemele, millest välja kasvatud või mis muidu katki kantud... Oeh.
Eile igatahes jõudsin oma krediitkaardi limiidi lõpuni kulutada. (Vahemärkus: limiidi ulatuses raha on mu pangakontol täiesti olemas, krediitkaarti kasutan igapäevakuludes lihtsalt sellepärast, et nii saab Hansapangast punkte ja punktide eest näiteks tasuta lõhnaõli, köögiriistu, näokreeme, juuksefööne jms. Mul on alati kalduvus igas mulle pakutavas kliendiprogrammis usinalt kaasa lüüa, eriti kui sellega kaasneb ainult tulu, mitte täiendavat kulu - aastamaksuga krediitkaart oli mul ju niikuinii olemas, seda ei võtnud ma programmi pärast. Nüüd lihtsalt kasutan teda ka Eestis.)
Üks sõbranna (kel endal lapsi veel pole) ütles hiljuti kuldsed sõnad: "Kujutan ette, et kolme suure lapse omamine on umbes sama, kui elaksid koos kolme armsa sõbraga. Ainult et sina teed neile sõpradele pidevalt välja, makstes üksi ka nende nende söögi, elamise, riiete, reiside ja meelelahutuse eest."
Täiesti tõsi. Aga mida tema (veel) ette ei kujuta, on see, et laps-sõpradele on siiski seletamatu rõõm välja teha. Seda enam, et tõelise eesti naisena on mul just niipalju lapsi, kuipalju jõuan neid ka üksi üles kasvatada.