Leivol oli laupäeval sünnipäev ja seda sai suurema seltskonnaga Lost Continentis vääriliselt tähistatud. Ja mina mõtlesin, et panen selle puhul kirja paar mälestust Leivost meie tutvuse algusest.
Esimene kohtumine oli ammu-ammu, väga mitu aastat tagasi. Leivo roll sel kohtumisel oli olla IT-firma konsultant ja mina olin kliendi esindaja. Meid oli seal palju, nii firma kui kliendi poolelt, ja Leivo oli koosoleku juht. Tal olid plaatinablondid natuke lokkis juuksed, valge pintsak ja kõige selle valge juures väga tumepruuniks päevitunud nägu ja sinised silmad. Ent mulle jäi ta meelde mitte juhirolli või välimuse tõttu, vaid et ta rääkides sageli mulle otsa vaatas ja naeratas, nagu oleksime vanad tuttavad. Mina sellel koosolekul eriti sõna ei võtnud, sest jutt väljus kiiresti mulle arusaadava keelekasutuse piirest ja mul oli hea meel, et selles osales meie IT-juht, nii et seda üllatavam oli mulle otsa vaatamine. Murdsin pärast veel hulk aega pead, et kas ma olen seda meest varem kuskil kohanud - no ei olnud.
Nüüd ma muidugi tean, et Leivo vaatabki koosolekul kõigile otsa ja naeratab neile, nii et liiga eufooriasse ei oleks mul maksnud sattuda. Ja et tegelikult olin ma teda Künnapi klubi raames põgusalt kohanud ka, kuid ei tundnud teda blondiks värvituna ära... Aga igal juhul tore meenutus.
***
Järgmine mälupilt pärineb Elbruselt, kuhu olime läinud klubi grupiga. Leivol olid siis pikad tumepruunid lokid ja karvakasvanud nägu. Ning tundus, et me klappisime hästi - mägedes saab sellest alati kiirendatult aru. Eestis olime juba aastapäevad ühise projekti kallal töötanud, kuid töötutvus annab aimu ainult sellest, kui hea professionaal keegi on. Muidugi on isiklikul tutvumisel heaks eelduseks teadmine, et võid inimesest ka tööalaselt lugu pidada, ning minul oli see teadmine olemas. Niisiis avastasin, et Leivoga saab huvitavalt rääkida ka kõigest muust kui tööst.
Meenutuse sisu on aga tegelikult hoopis see, et ühel aklimatiseerumistõusude vahelisel puhkepäeval tuli meil Leivoga pähe laagri ümbruskonda kolama minna. Kolasime üpris kaugele ja jõudsime Elbruse nõlvale. Tehtud-mõeldud, ja hakkasime üles jalutama. Jalas sandaalid ja lühikesed püksid, seljas minul õlapaeltega topp ja temal T-särk kirjaga "Amsterdam. Red Light District" (miks see kiri oluline on, selleni jõuame).
Päike paistis, asalea-taolised lilled õitsesid. Ja mäekülg edenes juttu ajades nii kiiresti, et varsti olid sandaalide all esimesed lumelaigud. Turnisime ikka edasi. Ja äkki päike läks pilve taha ja hakkas puhuma vinge tuul. Siis oli muidugi õige aeg meenutada guru mantrat: "Noored, mägedes on ilm muutlik!" ja kähku ots ümber pöörata.
Aga no oli ikka kuradi külm. Ma lõdisesin oma pluusikeses ja olin näost täitsa sinine, nii et Leivo, kel muidugi kah ülearu soe ei olnud, võttis oma T-särgi ja sundis mulle selga. Põhjendusega, et temal on pikemate säärtega püksid, nii et ta võib küll palja ülakehaga mäest alla matkata.
Mul oli nii külm, et täiesti piinlikkust tundmata võtsin tema särgi vastu. Küll aga saabus piinlikkustunne alla ja tagasi päiksesse jõudes. Ei, mitte sellepärast, et olin lasknud oma kaaslasel rüütellikult külmetada - hoopis sellepärast, et avastasin ühel hetkel, et käin ringi nagu Amsterdami lõbutänava reklaam.
***
Mälestusi on muidugi hästi palju, aga ka need kaks varaseimat ütlevad mulle tagantjärele, et Leivo on üks tore inimene. Muuhulgas on ta ka mu elupäästja. See kõlab väga pateetiliselt, aga on tõsi: just Leivo oli see, kes Aconcagual keset tormiööd märkas, et ma enam praktiliselt ei hinga, ja mulle päästetööd organiseeris.