Eile oli Leivo sünnipäev ja sellega seoses mõtlesin ma tänaseks välja, mis asi on see, mis mind temaga õnnelikuks teeb.
Usaldus. Mul on seesmine kindlustunne, et ta saab alati hakkama ja olen seepärast nõus loobuma oma igavesest valvsast kontrollist maailma toimimise üle. Ma istun muretult tema juhitavas autos ja tandemi tagaistmel (viimane, tõsi küll, nõudis esimesel korral teatavat eneseületust).
Turvalisus ja tugi. Ma tegelikult alles õpin tundma seda imet, et ka täiskasvanuna ei pea ma kõike oma õlule võtma. Alates sellest, et ta takistab mul komplekteerimast ja tassimast liiga rasket seljakotti ning lõpetades ärakukkunud raudukse parandamise, jalgratta remondi ning lahtitulnud elektrijuhtmete ühendamisega. Ühesõnaga kõik need minu jaoks heidutavad “meestetööd”, mida vanematekodus lahendas isa. Abi ja nõu peale selle. Kui ma ainult ise selle vahepeal unustatud abiküsimise jälle ära õpiksin…
Rõõm. Me saame koos naerda ja meid teevad õnnelikuks ühesugused asjad.
Üllatused. Me oleme juba pikki aastaid koos olnud, aga aina taasavastan ma temas uusi nüansse, millesse ikka ja jälle uuesti armuda.
Nii et ma olen ikka õnnega koos küll, et ta mul olemas on….