“Libahundi jälg” on üks ütlemata tore võistlus. Piisavalt raske – ikkagi kuus tundi valikorienteerumist ja jooksu, piisavalt huvitav – vahele on põimitud mitmeid erinevaid ülesandeid, piisavalt hästi korraldatud… ja piisavalt omane ja natuke kodukootud selle sõna parimas tähenduses. Selles tähenduses, nagu oleks üritus korraldatud oma headele sõpradele ja need sõbrad loomulikult ei pane siis ka pahaks, kui mõnes lisaülesandepunktis tuleb järjekorras oodata või kui stardis öeldakse, et joonistage üks punkt õigesse kohta, kus ta tegelikult on. Need kõik on pisiasjad, mis kaasalöömisrõõmu ei sega.
Libahundi jälgede asemel paistis küll, et võistlus kipub kulgema karu jälgedel – mõni päev varem kohtus rattur Jaan Kirsipuu samal maastikul emakaru ja poegadega. Ent teadaolevalt said kõik seekord siiski metsast välja karuga kohtumata – meie Leivoga nägime tee ääres ainult talvist hoiatussilti: “Karu koobas. Mitte äratada!” Noh, eks selle äratamistöö oli kevad muidugi juba ära teinud…
Võistlus algas ülesandega määrata õigesse maakonda rida Eestimaa asulaid. Antsla, tuleb tunnistada, läks meil koba peale, aga õnneks õigesti. Siin pildil toimubki meie geograafiateadmiste proovilepanek.
Tagasiulatuvalt peab märkima, et paar päeva varem lõhkus Leivo oma varba – eks ikka kodus, kus mujal. Verd lahmas, küünt enam küljes ei olnud… aga kui ma järgmisel päeval murelikult varba tervise kohta küsisin, tuli vastuseks: “Kui sa nüüd loodad, et homme jääb metsa minemata, siis sa küll eksid!” Mitte et mul see mõtegi oleks pähe tulnud, küll ma oma armsat abikaasat niipalju tunnen :)
Sellest hoolimata olime valmiduses tunni-paari pärast rajalt maha tulla… kui just külm vesi paksu korbaga kaetud varvast jooksukõlbulikuks ei leota. Mis te arvate, kumb variant juhtus? :)
Siiski oli Leivo haigest varbast minule nii palju abi, et jaksasin tervelt viis tundi selles tavapärasest rahulikumas haige-varba-tempos joosta. Lõpu eel sirgetel teedel saabus siiski ka kummiaeg ehk Leivo võttis kiirema liikumise huvides mind jooksukummiga sappa. Meil oli küll ooteaegadest saadud ajavaru, aga alahindasime seda ja jooksime oma arust minutitega võidu – tegelikult, nagu välja tuli, jäi meil veel pool tundi kasutamata aega, mille jooksul jõudnuks veel mõne punktigi võtta…
Ja mis võistlus see on, kus kaelani märjaks ei saa – kahel korral läksime läbi jõe. Ilm oli mõnus ja vesigi võrreldes Xdreami aegsega tublisti soojem.
No ja ega saatuse vastu ei saa: kui kunagi 2003.aastal Tõnise tiimiga rajal kohtusime, siis nii on jäänudki. Libahundilgi olime nendega pidevalt ninapidi koos, radagi üsna sarnaselt maha joonistatud…
Tulemused. 23.oktoobril näeme jälle :)